Minu väike/piiritu Maailm

ehk et Riti reisib taas…

Pisike nukrus hinges ehk Filipiinid tuli jätta ja edasi rännata…

Tere jälle:) Näete, nüüd suudan veidi tihedamalt jälle kirjutada:) Kuigi tegelikult olgem ausad, asi on pigem selles, et olen jälle lennujaamas ja lennuni aega ei rohkem ega vähem kui kuus tundi. Oleme nüüd Janariga kahekesi ja mõlemad suht magamata ning kurb on see, et kui Singapuri lennujaamas olid suht okeid tingimused, et tõesti pingile pikali visata ja väike uinak teha, siis siin Clarkis see kahjuks nii ei ole. Esiteks ei saa me lennujaama sisse, sest check-in avatakse 4 tunni pärast ja kuna meie lend on esimene, siis enne seda reisijaid sisse ei lasta. Seega istume siin väljas saabuvate lendude alas, õues on megapalav, just ronis mu kohvri alt välja eriline jõmakas prussakas (keda ma välitingimustes enam tegelikult ei karda) ja need pingid on ka maksimaalselt ebamugavad:) Seega jah…Tänaöine ööuni jääb küll vahele. Lennukis õnneks kolm tundi iluund saab lubada. Väike lootus oli, et ka siia tulles bussis saab kaks lisatundi, aga see kadus kui konditsioneer jälle põhja keerati ning iseenda väikse aru tõttu kõik üleriided alla pagasiruumi pandud olid. Seega jälle õppetund teistele ja ka edaspidi iseendale…Iial ei tea neid sooje maid! Alati kõikvõimalikeks sõitudeks, olgu tegu siis lennuki, laeva või bussiga, ikka üleriided või mõni sall või midagi kaasa;)

Ja tegelikult kui nüüd samm-sammult tänast päeva tagasi meenutada, siis on üldse kõik kuidagi väga ligadi-logadi. Esiteks algas see sellega, et nii Janar kui Chad ärkasid Palawanil toidumürgitusega. Ilmselt oli ka mul veidi seda, aga kuna mind ja üldse mu pere on suht raudsete kõhtudega õnnistatud, siis ma tundsin seda vaid kerge kõhuvalu näol…Aga jah…Pidime hommikul lendama Palawanilt Manilasse ja päris kahju oli neist mõlemast. Eriti halb oli ilmselt Chadil, aga õnneks oli saatus temaga lahke ja ta asetati lennukis istuma täpselt tualeti kõrvale 🙂 Kuna aga ma olin ta selleks ajaks juba kõikvõimalikke rohtusid täis toppinud, siis ta selle suurepärase asukoha võlusid kasutama ei pidanud. Nii et tegelikult arvestades nende enesetunnet, läks lend küllaltki hästi. Aga arvestades hommikut, oli Chadi näol Manilasse jõudes tegu suht inimvarega. Sellest hoolimata ei andnud ta alla ja tegi meiega viimase päeva vapralt kaasa. Noh..Ega väga sisutihe see just polnud. Käisime Aasia suurimas kaubanduskeskuses Mall of Asias (vähemalt filipiinide sõnul on see Aasia suurim, ma ei ole ise seda fakti netist või kuskilt järgi kontrollinud, seega pead ei anna, et see tõsi on..). Mulle tõi see väike shopping vahepala väga elu sisse, aga kui ma pärast umbes tunnist üksinda ringiuitamist oma kaaslased leidsin, olid nad Starbucksi laua taga suht magamise äärel. Seega nii lõpes ka meie shopping päev ja läksime lihtsalt ära Chadi hotelli. Ja siis me lihtsalt istusime ja jutustasime. Nimelt oli see sama koht, kus me kolm nädalat tagasi Chadiga kohtusime ja koos reisima otsustasime minna. Meenutasime ja naersime, kuidas ta oma pitsaga tuli ja ma lihtsalt nii näljane välja paistsin, et ta lausa pidi mulle ka pakkuma 😀 Muidugi olin näljane! Sel hetkel ma ju kahjuks endale süüa lubada ei saanud 😀

Aga jah…Nii see meie viimane päev läkski ja nüüd kohtume taas 10. juuli Eestis 🙂 Ainult rõõm:) Aga sellega see uimane ja pigem ebaõnnestunud päev veel ei lõpenud. Üks mu lemmikuid oli see, et kui Janariga bussijaama jõudsime, et Manilast Clarki sõita, siis ootasime reaalselt umbes 20-meetrises järjekorras 1,5 tundi! Jaa….Ma poleks iial arvanud, et seda ütlen, aga maailmas on olemas veelgi aeglasemaid ja organiseerimatumaid inimesi kui indoneeslased…Need on filipiinid. Ma tõesti ei tea, kuidas on see võimalik, et bussijaamas, kus on isegi lettide vahel ära jaotatud, kes kuhu linna pileteid müüb ja kus töötajad teevad sama ning suhteliselt rutiinset tööd päevast päeva, kõik nii aeglaselt käib. Käsi südamel…Mina nii aeglases järjekorras veel elus viibinud ei ole. Aga jah…Lõpuks me ei jõudnudki kassani, vaid läksime bussi ja siis ka aru ei saanud, kust me täpselt need piletid saame. Poole sõidu pealt, kui juba oma konditsioneerist külmuvas kehas hõiskasin, et ehk ei peagi sõidu eest maksma, tuli siiski piletimüüja ja mu lootused purustati. Aga jah…Ülejäänut te juba teate…Nüüd olen siin lennujaamas ja jagan oma tundlatega sõpradega pinki:)

Aga see viimane päev viimaseks päevaks. Tegelikult sai väga palju nalja ka meil, nii et halvaks päevaks ma seda siiski ei loeks. Ja tegelikult oli mu tänase arvuti avamise eesmärkiks see, et tahtsin veel viimast korda kirjutada Filipiinidest ja sellest, mis veel El Nidos ja Palawanil üldse tegime. Pikalt olime seal Palawanil…Põhimõtteliselt kinni jäime sinna, sest algne plaan oli seal olla alla nädala ja kui Janaril sukelduja tunnistus käes, põhisaare peale tagasi lennata ja ka Filipiinide üks ilusamaid osasid, Põhja-Filipiinid üle vaadata. Aga ütleme siis nii, et kui lennupiletite eest on jäetud vastutama selline viimase hetke inimene nagu mina, siis kahjuks kõik plaanid ei õnnestu. Ehk siis olid valikus, kas jäämegi Palawanile, lendame tagasi nii, nagu oli plaanitud, aga seda hirmkalli hinnaga, või lendame tagasi üks päev enne meie reisi lõppu ja vaatame lihtsalt pikemalt Palawanil ringi. Ja kuna koju tahaks, seega Palawanile jääda ei saa, aga samas raha väga pole, siis tuligi teha pikem Palawanil olek. Ja ega see ka üldse halb ei olnud: Janar sai endale tavapaberite asemel edasijõudnud sukelduja paberid ning lunastas autasuks ilmselt oma elu kalleima t-särgi ning mina ja Chad rentisime kahepeale mootorratta ja sõitsime Põhja-Palawani avastama. Aa…Väike vihje jälle inimestele, kes kunagi El Nidosse peaksid minema…Varuge sularaha…Väga suur osa meie ajast kulus selle planeerimisele, kuhu, kuidas, kui palju, sest külas ei ole ühtegi sularaha automaati. Ainus koht, kust sularaha välja võtta sai, oli bensiinijaam ja seda ka 6% teenustasuga. Seega olge te ettevalmistunumad. Aga mootorratta peale otsustasime ikka panustada! Ja õige otsus! Ainult teed olid seal Põhja-Palawanil kruusakad, seega Chad kui krossisõitja oli väga hoos, aga mina kui tagakruiisija, muudkui hüppasin ja kiljusin ja näpistasin, et võtku hoogu maha 😀 Lõpuks sain kommentaariks, et kullake, ma ei saa rohkem hoogu maha võtta, sest me peame ju siiski edasi liikuma…Ja siis jäin vait… Aga tegelt oli äge…Poole sõidu pealt sain enam-vähem selgeks, kuidas hüpete ajal seal taga olla ja nii me seal põhjas lendasime 😀 Ja oi, mis ranna me leidsime! Mis küla me leidsime! San Fernando! Nimelt ei teadnud me Põhja-Palawanist tegelikult mitte midagi. Võtsime motika ja hakkasime lihtsalt minema, sest ega seal Palawanil palju teid pole…Oligi valik, kas põhi või lõuna. Ja kui esimest viita nägime, otsustasime, et San Fernando kõlab lihtsalt nii hästi, et lähme käime seal. Ja tõesti…Pole vist kunagi näinud ühtegi niiii rõõmsameelset küla. Absoluutselt IGA inimene naeratas, tervitas, lapsed jooksid rõõmsalt, isegi loomad paistsid veidi õnnelikumad kui ülejäänud Aasias…Ja no mina ei tea, kas see päriselt ka nii on, aga tundus küll, et nendel inimestel lihtsalt ei saagi elus ühtegi mure olla. Oma hütt ja oma inimesed ja see ongi maailm! Igaljuhul olime me ka Chadiga seal ülirõõmsad ja tervitasime kõiki vastu. Ja nagu kirss tordi peal, oli külas ka rand…Valge liivaga täiesti inimtühi rand…Umbes kilomeeter pikk. Ja täiesti peegelsile helesinine soe vesi pehme liivapõhjaga. No täielik ideaalide ideaal. Ja nii me seal siis sujusime ja ujusime ja lihtsalt nautisime elu ning mõtlesime, et kas see tõesti on päris?!!? (selliseid hetki on selle kolme nädala jooksul olnud vist vähemalt kümme…Sest no tõesti…ebareaalselt ilus on:)). Tagasiteel oli mu lemmikuks muidugi see, et lasin enne ärasõitu Chadil veidi mootorrattaga liiva sees hullata ja nii ta meil sõitis siis kookospähkli koore ratta vahele kinni 😀 Ise oli ülivihane kogu maailma peale, sest tõesti…Pähkel oli kinni, mis kinni ja veel nii halva koha peal, et seal paljajalu seistes kõrvetas päris kõvasti oma jalad ära. Aga mul oli kõrvalt seda vägagi naljakas vaadata. Kui paradiisi õnnetus see veel on, et koosospähkel on ratta vahel kinni 😀 Tavaliselt ikka lumes kinni või liivas kinni…aga kookospähkel…see oli kuidagi nii armas :))) Igaljuhul väga paradiisipäev oli jälle.

Sama päeva õhtu muidugi muutis asja 😀 Nimelt 16 päeva (ausalt mu ametlik rekord ja ka Chadi rekord) pidasime vastu ilma vaidluste, tülide ja häirimisteta ja siis ta tuli! Väsisime ära üksteisest 😀 Ja ikka korralikult, nii et mina olin juba valmis teda Eesti tulekuga pikalt saatma ja teatasin, et nüüd ongi kõik 😀 Miks ma aga kasutan siinkohal nii palju naerulnägusid? Sest see vaidlus, mis meil oli, on vist reaalselt kõige mõttetum vaidlus, mis mul olnud on ja ometi, oli see nii tõsine, et kogu restoran, kus viibisime, sai sellest osa 😀 Nimelt…Läksime pitsat sööma, aga mingil põhjusel oli mõlemil veidi paha tuju. Ja nii oligi, et Chad ütles mingi hetk, et veidrad inimesed need, kes pitsaääri ei söö, et need on ju pitsaääred….Lihtsalt sai…Miks seda ei peaks sööma. Ja ma muidugi sellepeale, et kuidas sa nii väikse asja pärast inimesi hukka mõistad ja veidrateks tembeldad? Ja sealt see lahti läks…Pitsaääred all the way 😀 Lõpuks laskus Chad aga minu jaoks liiga isiklikule tasandile, et nagunii ka mina ei söö vahel pitsaääri, mille peale ma pahandasin, kuidas sa saad mind selles süüdistada, sest ma olen alati oma pitsaääred ära söönud ja üks õhtu sõin isegi Janari ääred ära! Ja nii me jändasime seal ikka väga pikalt, kuniks Chad teatas, et näed…pitsa alustas meie sõprust ja ka lõpetas selle, sest too hetk tundus see ikka väga fataalne vaidlus olevat. Sellele järges muidugi selline rahulikum arutlusfaas ja vabandused, aga ma teatasin ikka jäärapäiselt, et ei teagi, kas saan sellist süüdistamist andeks anda jne. Igaljuhul kui Janar lõpuks meiega kohtus, olime mõlemad nii tujust ära, aga ma ei teagi, kas ta aru sai, sest peitsime seda suht osavalt. Aga juba samal päeval tegime vaherahu ja nüüd kui mõtlen, et pitsaääred…misasja??!! Ilmselgelt kahe inimese vaidlus, kes on liiga palju koos olnud ja kes lihtsalt tahavad üksteisele midagi halvasti öelda:D Aga saime sellest üle ja juba täna jagasime oma järgmist pitsat ja kusjuures…Chad jättis oma viimase tüki ääre alles…Milline kiusatus oli selle üle nalja teha, aga hoidsin ennast tagasi, sest tal oli siiski käsil toidumürgitusest taastumine…

Sellele väga mitmekesisele päevale järgnes aga äärmiselt ebameeldiv El Nidost ärasõit, sest bussijuht, kes meid sõidutas, see oli küll vist avastamata jäänud rallitalent. Mäletan oma kunagist Andorra bussijuhti Heined, kelle kohta giid ikka ja jälle mikrofoni rõhutas, et õnneks on meil Heine, sest kui teised bussijuhid viiksid meid lennujaamast Andorrasse 6 tundi, siis Heine viib meid kohale 4 tunniga! Ajavõit missugune eks…Aga kahjuks mägiteedel tähendab see ajavõit veel ühte väikest lisaboonust….Oksendavaid reisijaid 😀 Ja see El Nido sõit ei jäänud palju alla. Kellelgi küll paha ei hakanud, aga kaugel ma sellest seisundist polnud, sest tegu ikka väga mägiste mägiteedega igas võimalikus mõttes. Aga noh…Igas halvas on ju midagi head ja eks viis ka see mees meid Heinele sarnaselt poole kiiremini kohale. Ja õnneks jäime kõik ellu!

Oma viimase Palawani päeva Puerto Princessas otsustasime sisustada jälle mootorratta retkega. Selleks korraks oli sihiks Sabang ja maa-aluse jõeni matkamine. Kah ”õnnestunud” päev 😀 Chad ärkas maksimaalselt halvas tujus, seega mina otsustasin juba hommikul teda mitte torkida ega rohkem ärritada ning tema provokatsioonidele mitte alluda. Kahjukse ei allunud ka tema mulle, kui ma talle mootorratta peal kõrva karjusin, et palun sõida vaiksemalt! Aga noh…eks karma karistab… Kõike, mis ta Sabangis küsis või tegi, kõike ka ebaõnn saatis. Üldse oli tegelikult tegu ühe äärmiselt ebaviisaka külaga…Hästi üllatav Filipiinidel. Aga jah…Kõige pealt ei tahtnud keegi meie kiivreid enda juurde hoiule võtta, siis teatati, et matkarada on suletud, siis ei saanud Chad endale vett osta olgugi, et poe külmkapis oli vett, aga talle teatati, et see pole kahjuks praegu saadaval…Ja no sellest ei saa ma siiani aru, kuidas saab nii olla, et see vesi lihtsalt polnud saadaval?! Igaljuhul selle asemel ostis Chad jäätise ja kuna ta on meil pähklitele allergiline, siis tema valikuvõimalused ei olnud laiad. Jäätist paberist välja võttes, avastas ta, et selle vahvel on täielikult läbi vettinud ja selline eriti koledalt pehme. Seega läks ta poodi tagasi, et endale uus jäätis küsida. Kaebuse peale vastas poemüüja aga täiesti süüdimatult, et kahjuks ei saa ta midagi teha, kuna see jäätis on nagunii vana ja ta ei saa ka asendada, sest ka ülejäänud jäätised on vanad. Ausalt…Olgugi, et olukord ise oli täiesti idiootne, hindan väga nende ausust. Muidugi te võite arvata, kuidas see tujust ära Chadile mõjus. Raha nõudis ta tagasi ja siis oli kogu maailma peale nii pahane, et hoidku kõik eest! Hoidsingi. Ütlesin kohe ilusti ära, et enne kui sa rahunenud pole, mina sinuga ei räägi ja nii ta lõpuks maha võttiski need sõimutuurid kõige ja kõigi suhtes. Ja siis algas meie matk sellel suletud matkarajal. Ja siis läks kõigi tuju heaks ka, sest mets oli jälle korralik džungel koos kõikide ahvide ja hiidsisalikega:) Jõeni me kahjuks ei jõudnud, sest mingi sild, mis teele jäi, oli katki, aga selle eest käisime ühes külas ja rääkisime paar sõna kohalikega, mille käigus saime teada, et metsas elab ka palju madusid ja kõiki muid roomajaid. Kuna meie pundis väga suuri madude foobikuid polnud, siis ajas see mõte meid muidugi veelgi rohkem elevile, aga kahjuks need lõbustused jäid meil nägemata.

Seal külas ka meie matkeke lõppes. Järgnes väike lõunasöök, millest ilmselt oli pärit ka meie viimase päeva toidumürgitus, ja siis juba tagasisõit. Ka tagasisõit ei möödunud ilma äpardusteta. Nimelt läks Janari tagakumm katki ja olime sunnitud tegema ühes kohalikus külas peatuse. Vahel on aga sellised asjad üllatavalt ägedad…Nimelt ütlesin kohe Chadile, et vaata…See kummiparandaja on kuidagi üllatavalt heas vormis oma vanuse kohta. Seejärel märkas Chad tema paranduskojas neid karatee pulkasid (ma tõesti ei tea, kuidas neid nimetatakse…Need kaks pulk ja keskel kett) ja küsis sellelt mehelt, et kas too oskab neid kasutada. Ja siis saime nautida ka sellist Karate Kidi showd lives 🙂 Eriti äge oli…Tegin video ka, nii et kodus võin näidata;) Ja muidugi kohalik kummiparandus pakkus Chadile ja Janarile väga palju rõõmu ja meelelahutust. Seega igati kordaläinud kummikatkiminek!

Aga jaa…Ega muud me seal enam ei teinudki. Filipiinid on läbi selleks korraks, aga kindlasti lähen sinna veel kunagi tagasi! Vaieldamatult looduslikult lemmikmaa ja ka inimesed oli super armas ja sõbralikud. Ning üks ilusamaid osasid, Põhja-Filipiinid jäid mul ju veel täitsa nägemata…Ehk siis, armas Chad, kui sa peaksid seda postitust google translate abil jälle lugema, siis tea, et ootan su pilte Põhja-Filipiinidest;) Kirstu sein ja riisiterrassid 😉 Aitäh!

…..ja siis tuli meie lennuk 🙂 Ehk siis nii palju jõudsin kirjutada Clarki lennujaamas, aga kuna netti seal ei olnud, jäi see postitus vaid Wordi dokumendi tasandile. Nüüd oleme juba otsapidi Malaisias ja just seadsime ennast ühes Kuala Lumpuri külalistemajas sisse. Eriti äge oli see, et kui Janariga ühes metroo peatuses maha tulime ja Starbucksis väikse vahepeatuse tegime, saatis Krõõt mulle kirja, et on ka Kuala Lumpuris, et saame kokku ja tuli välja, et oli põhimõtteliselt vaid 200 m eemal minust:) Seega maailm on ikka super väike! Ja nüüd ööbimegi samas kohas 🙂 Nii tore:) Aga jah…Väga mõnus päev oli…Hommikul ärkasime Melakas, ühes väiksemas Malaisia linnas, mis siit lõuna pool. Otsustasime, et täna lähme Kuala Lumpurisse ja siis sealt põhja. Kui siia jõudsime, hakkasime otsima autorendi kohta ja põhimõttelislet terve päeva otsisime…Ehk siis jalutasime selles kuumuses ja niiskuses lihtsalt oma kohvritega ringi ja sõitsime ka metrooga kõigvõimalikke pidi 😀 Ja lõpuks kell pool 7 õhtul kui selle koha üles leidsime, tuli välja, et nad on täna, laupäeval avatud vaid kella 1ni päeval. Super edu:)) Aga noh…Siis olemegi täna pealinnas ja homme auto ja siis juba põhja poole selliseid džungli alasid avastama:) Need maod tuleb ju ikka ära näha:

Aga hea küll…Ma nüüd lahkun…Nii palju tahaks Krõõda Indiast/Taist ja edasistest asjadest kuulda ja Janar siin kõrval ootab ning kogu Kuala Lumpur väljas ootab…Seega ma rohkem enam ei kirjuta:)) Tsauuuu:)

 

P.S. Muide…Kui Janaril siin pigem väike kurbus hinges, et puhkus hakkab läbi saama, siis mul hakkab tulema see elevus, et täna on 20. aprill ja ma juba 6. mai tagasi Eestis…huh…Nii varsti juba!! Nii äge!!! :)))

P.P.S. Chad, sulle soovin sinna Filipiinidele palju edu ja tea, et hullult igatsen juba meie seiklusi seal:) Õnneks on mu jalad kaetud kõikvõimalike armidega, mis neid lugusid meenutavad…Mootorratta põletused, veealuste kivide kriimustused jne 😀

Advertisements

Backpacker wannabe Suitcaser-Riti seiklused Filipiinidel

Tere üle maailmapika aja 🙂

Nüüd olen küll tõesti pikalt patustanud ja kirjutamises pausi pidanud. Mu vabandused. Aga kuna Indoneesiast lahkumisega läks lahti väga aktiivne ringirändamine, siis jõuan arvutisse üha harvemini ja harvemini ning sellest ei maksa rääkidagi, et võtaks paar tundi ja kirjutaks midagi blogisse. Tegelikult on see ju hea märk, sest tähendab, et seiklemist on palju ning igavust maksimaalselt vähe, aga samas kurb ka, et kõike pole jõudnud kirja panna, sest hirmsasti tahaks ise neid asju kunagi mäletada. Aga jah…Täna siis võtsin siin seni kõige ilusamas peatuspaigas El Nidos vaba päeva kõigest ja kõigist ehk saatsin oma kaaslased merele…Kes sukeldub, kes snorgeldab ja mul on aeg teha oma kohvrid korda, veidi koristada, kirjutada, pilte sorteerida jne.

Aga alustame siis. Olgugi, et ma tahaks kohe oma uue lemmikriigi Filipiinide juurde asuda, ei saa ma üle ega ümber sellest, et pärast Indoneesiat läksin ju Indoneesiasse tagasi ehk siis mul oli ka üks tore Bali-Lombok-Bali-Singapur vahepeatus:) Mäletate ehk et viimane kord, kui kirjutasin, olin suht tujust ära, et olen Singapuris ja tagasi tsivilisatsioonis ning üldse ei meeldi. Noh…Sama päeva õhtul olin jälle õnne tipul, sest olgugi, et ootasin, et Bali on Jaavast väga erinev, oli lennujaam sarnaselt Yogyale väga kole ning tunne kohe super kodune. Olin jälle rõõmus! Eriti rõõmsaks tegi ka oma järjekordse reisikaaslase, Janno nägemine, sest omasid alati väga väga hea näha:) Esimesse ööbimispaika Ubudi külje alla jõudes ootasid mind aias aga taas lendavad hiidprussakad, mis veidi seda kojutuleku rõõmu alla tõmbasid, aga muidu oli kõik Bali looduses täpselt nii, nagu olin seda ette kujutanud ehk siis väga super. Järgmised paar päeva veetsimegi Ubudis ning seejärel ühe öö Seminyakis. Mis mulle põhiliselt Balilt meelde jäid, olid koerad 🙂 Nimelt ma ei tea, kas olen maininud, aga siin ei käituta koerte ja kassidega üldse nii, nagu me harjunud oleme. Pigem võetakse endale loom, aga ta lihtsalt eksiteerib ülejäänud perega koos, hoolt tema eest ei kanta. Ja no tõesti…Nii palju koeri, kui ma Balil nägin, pole vist kunagi näinud. Ja uskuge, need ei ole sellised armsad kutsud, vaid näevad tihtipeale välja nagu libahundid või väiksed hüäänid, kes lihtsalt ilmuvad öösiti tänavatele, hulguvad ringi, magavad teede peal ja elavad justkui oma gängielu. Mäletan, et Janno ja Markus (kes oli meiega samaaegselt Balil ja kellega mitu korda kokku saime) rääkisid juba esimesel õhtul, et Bali kohalikud usuvad, et koerad on ümbersündinud kurjategijad. Hiljem guugeldasin seda ja tundub, et seal ongi mingi tõepõhi all. Nimelt kui Jaava saar oli sarnaselt enamikele Indoneesia saartele islamiusuline saar, siis Bali on suuremas osas hinduistlik saar. Ning tõepoolest usutakse seal ümbersündimisse, karmasse ning koerana, eriti musta koerana ümbersündimine tähendab, et sind karistatakse eelmise elu eest ning seetõttu ei austata koeri kui armsaid koduloomi. Veelgi hullem…Hindud teevad igapäevaselt vähemalt kaks korda päevas selliseid väikseid andameid või ohverdusi ehk meisterdavad kõrtest väikse kausikese, millesse panevad lilli, riisi ja veidi midagi muud süüa ning mis asetatakse tänavatele. Peale nendele kausikestele astuda ei või, sest siis tabab uskumuse järgi inimest ebaõnn. Suuremate pühade ajal (ja neid on selles usus palju!) tehakse aga suuremaid ohverdusi ja ühed ohverdatavatest on ka needsamad mustad kutsud. Minu jaoks oli see igaljuhul päris kurb tõdemus, aga noh…Ega selliste traditsioonide vastu ei saa. Muidugi pakkus mulle väga huvi, mida kohalikud ise oma koertest arvavad ja seetõttu proovisin ikka meie autojuhti aeg-ajalt pinnida, kas tal on koer ja kas talle meeldivad koerad, mille peale vastas too, et jah on ja jah meeldivad, aga kui koer tee peal magas, siis sellest hoolimata hoogu ei vähendanud ja niiviisi mitme hundu elu peaagu lõpetas…Jätkuvalt olen arvamusel, et hästi veider rahvus see indoneesia rahvus.

Aga jah…Ubudi põhilised vaatamised ja mälestused peale koerte, on mu jaoks riisiterrassid (mis ma tegelt arvasin, et on hoopis suuremad, aga kui ma pärast Juttaga rääkisin, siis tundus tema jutust, et me vist ei leidnud Jannoga päris õigeid terrasse üles:), kohviistandus (või tegelt ei saa ma päris istanuds selle kohta öelda, sest tegu oli pigem nende väikeste ahvide poolt ”toodetud” kohviga…teate küll…see kohv, mis Eestis maksab ülemääraselt palju…Igaljuhul oli see kindlasti Ubudis mu lemmikvaatamine), ahvimets (muide…üks ahv ründas mind…siit tarkus teile: ahvid armastavad banaane, nii et kui lähte kohta, kus on ahvid ja teil on käes banaan, võite olla kindlad, et ahv tuleb ja võtab selle teilt ära. Ja mitte ainult…kui avate käekoti, et sealt nätsu võtta ning krõbistate pakiga, siis ka see on juba piisavalt huvitav, et tulla ja röövida teie käekott, võtta sellest nätsupakk, mis on spetsiaalselt teile Eestist toodud, pakk puruks rebida ning nätsud laiali loopida…Ehk siis jah…Nii leidis lõpu minu täis Orbiti pakk, mille palusin endale spetsiaalselt Eestist tuua) ja kõige lõpuks muidugi täiesti uskumatult head restoranid…Eriti taimetoidurestoranid…Mmmmm….

Seminyakist jäi meelde Potato Beachi restoran/baar/lounge/klubi, mis asus kohe rannal ning kus pakuti täiesti uskumatult häid magustoite ja kokteile. Vaade ja koht ise olid lihtsalt super! Kuna Seminyak oli rohkem aga sellise vahepeatuse eest, siis rohkem ma sellest kohast väga ei salvestanud ka. Järgmine peatus oli Lombok! Võib-olla mõtlete, et miks selline saar, nagu Lombok ja miks mitte lõpuni Bali…Väga lihtne. Nimelt on Bali viimastel aastatel täielikult turistide poolt ära hõivatud ja sellist tõelist Bali hõngu, mis saarel kunagi oli, enam väga tunda ei ole…Kui siis põhiliselt Ubudis. Lombok on aga nii öelda uus Bali ja on alles selles järgus, kus enamik turiste sellest ei tea ning kus on võimalik nautida rahuliku ülerahvastamata saare ilu. Lombokile jõudes sain aga kohe aru, et tegu on taas islamiusulise saarega ning inimesed ei enam sama olekuga kui Balil. Ka enamik linnad/külad näevad rohkem räämas välja, kui Balil, aga muidugi see hotell, kus me ööbisime, see oli ikka täielik imedemaa… Selle koha omanik oli ameeriklane ning ütleme nii, et seda kumas läbi igal võimalikul viisil. Arhitektuur oli väga läänelik, teenindus üliviisakas ning kõik töötajad väga tähelepanelikud külastajate suhtes ning mis oli minu lemmik…Koht oli ülimalt puhas igas mõttes. Ehk siis jah…Hotell oli super ja tänu sellele Lomboki saart me kahjuks ei näinudki 😀 Muudkui lamasime päevitustoolidel, ujusime ning nautisime superhäid toite. Igaljuhul jah…Kui keegi kunagi tahab Lombokile minna, siis Qunci Villas on see koht, kus olla! (Kirjutati vist nii see nimi:)).

Jannoga ringireisimine lõpes mul aga Singapuris. Kohas, mille osas on meil ilmselt väga erinevad muljed/arvamused. Mina esindan siis siinkohal pigem Singapuri skeptiku seisukohta. Nimelt on muidugi tegu väga ainulaadse kohaga riigi väga hea majandusliku seisukorra, futuristliku väljanägemise ning kõrgtehnoloogia poolest. Koht on ka äärmiselt puhas (näiteks on keelatud nätsu närimine ja müük…See siis eelkõige keskkonna säästlikkuse pärast), inimesed tõesti viisakad ja väga äge on see, et riigis elab väga kirju segu kõikvõimalikest rahvustest üle maailma. Mis oli veel väga tore, oli see, et Singapuri loomaaias elavad pandad, kes on tõesti super armsad ja täpselt nii mõnusad, nagu nad kõikvõimalikelt piltidelt/videodelt paistavad, seega kui keegi kunagi Singapuris, siis loomaaed on kindel kohustuslik käik. Veel jäi meelde Singapuri raha, mille pabertähtedel on kõikidel ühe ja sama mehe nägu…Kes see niivõrd oluline mees on/oli, seda ei tea ma siiani, sest pole olnud eriti palju guugeldamise aega ja ka praegu kirjutan seda postitust ilma netita. Miks olen aga kõigest hoolimata Singapuri skeptik, on see, et esiteks on seal ekvatoriaalne kliima, mis on lihtsalt niivõrd niiske ja umbne, et mul isiklikult oli seda veidi vaevarikas taluda. Hoopis suurem põhjus on aga see, et sellel kohal oli justkui hästi väga kultuuri ja ajalugu.  Olles seal need paar päeva, ei tekkinud mul üldse seda tunnet, et tahaks väga palju pikemaks jääda või miskit. Sest tõesti…Kõike, mis seal oli, on puudu Indoneesias ja mu praeguses asupaigas ja ma tõepoolest veidi igatsen kõikvõimalikke mugavusi ja puhtust, aga samas tunnen, et siin on niivõrd palju rohkem näha, on millest õppida, on loodust, mida nautida, on veidrusi, mida avastada. Seega jah…Singapur jäi mulle kuidagi…emotsionaalselt kaugeks, kui üks koht üldse emotsionaalselt kaugeks jääda saab, aga kahjuks paremini ma seda tunnet kirjeldada ei oska, mis mul seal ulmefilmi taolises riigis tekkis….

Aga jah…Reis lõppes nii, et saatsin Janno lennukile ning ise jäin ööseks lennujaama, sest tema lend lahkus umbes 10 paiku õhtul ning minu oma pidi lahkuma 10 paiku hommikul ja ma lihtsalt ei näinud mõtet võtta endale üheks lühikeseks ööks hirmkallis tuba, et seal paar tundi magada. Pigem mõtlesin, et saangi rahulikult netis kõik asjad ära teha, veidi Filipiinide kohta uurida, sest ma ei teadnud taaskord mitte midagi oma järgmisest sihtkohast ning lisaks tahtsin otsida endale esimeseks ööks ööbimise. Ja sealt minu seiklus alguse sai! Esiteks avastsin, et mul on elamisraha täpselt 19 eurot, mille eest saan Filipiinidel lennujaamast pealinna, süüa umbes kaks korda ja ööbida maksimaalselt kaks ööd 🙂 Võite arvata, kui rõõmsaks mind taoline seisnud seal öises Singapuri lennujaamas teha võis 😀 Igaljuhul…Mis seal ikka…Panin neti teel oma esimese ööbimise ühes ühikataolises hostelis kinni ja lihtsalt lootsin, et küll kõik laheneb kuidagi…alati on ju lahenenud. Seejärel tegin väikse uinaku lennujaama pinkidel ja siis võtsin juba ette järjekordse lennu.

Ja see oli üks uskumatult veider päev mu elus, mis nüüd tuli. 30. märts, 2013…Jään seda päeva alatiseks mäletama ja ma ei tea, keda ma selle kõige eest tänama pean, aga mingi saatusesõrm seal mängus oli ja millegipärast oli ta minuga tol päeval eriti helde. Kõik algas lennukis. Nimelt istusin kahe kohaliku naise vahel ning enne maandumist mõtlesin, et uuriks midagi Filipiinide kohta, sest kohalikud oskavad alati teisi asju soovitada, kui on kirjas internetis. Ja nii jäimegi ühe naisega rääkima ja ma kuna ma meeldisin talle väga, pakkus ta mulle, et tema ja ta pere lähevad just Clarkist (lennujaama linn) Manilasse ja neil on väike buss, seega saan ka nendega. Lubasid mu isegi hotelli ära visata. Ja no mis mul sai oma 19-eurose seisundi juures selle vastu olla. Igaljuhul maandusime (muide see oli kindlalt üks hullemaid maandumisi mu elus ja see naine kinnitas, et see on Filipiinidel igati normaalne, sest siin tihti selline ilm/õhk ja sel hetkel lubasin endale, et rohkem ma Filipiinidel ei lenda…Võin etteruttavalt mainida, et olen siin lennanud juba vist 5 korda:D) ja kohtusin tema perega ja no super inimesed need kohalikud ikka! Viisidki mu Manilasse, pakkusid teepeal võikusidki, rääkisid kohalikust elust ning lõpuks tõepoolest panid mu maha mu hosteli ees. Igaljuhul olen jäägitult sellele perele tänulik ja kui kunagi ise saan mõnele rahatule sellise teene osutada, siis teen seda kindlasti! Hostel oli muidugi minusuguse pirtsaka jaoks järjekorde katsumus. Sain oma nari kätte ja ega ma väga seal muud teha ei tahnud, kui võtsin kotist arvuti ja läksin ühiseesruumi internetti. Ja ilmselt teate, kuidas aeg lendab, kui te pole kaua netis käinud ja oma sõpradega suhelnud. Igaljuhul jõudis täiesti märkamatult kätte õhtu ja ma polnud seni mitte midagi söönud ning olgem ausad, ma ei saanud seda isegi endale lubada, aga siis ta tuli! 😀 Kõlab väga filmilikult ja romantiliselt, aga nii see oli…Nimelt ööbis seal kõikide teiste hulgas üks inglise poiss, keda ma alguses pidasid austraallaseks. Igaljuhul tuli ta just mingist pitsa kohast ja küsis üle toa, kas keegi tahab pitsat. Muidugi ma tahtsin! Ja nii ta istuski minu kõrvale, sõime ja hakkasime rääkima ja muudkui jutustasime ja jutustasime. Lõpuks olid kõik juba magama läinud, lobbis olime ainult mina, tema ja üks Kanada tüdruk, kes oli ka meie vestlusesse haaratud. Mõlemi näol oli tegemist selliste kõige klassikalistemate seljakotiränduritega, kes olid juba pool Aasiat läbi käinud ning kellel oli niii palju seiklusi jagada, et hoolimata mu mitmeöisest magamatusest, ei suutnud ma sellest vestlusest loobuda ja nii see aeg lendaski.

Ning muidugi hiilgasin ma taas oma spontaansusega:) Nimelt pidin tegelikult Manilas ootama oma järjekordset eestasest reisikaaslast Janarit, aga kuna see inglane Chad mainis, et läheb juba järgmisel päeval Boracayle, mis on Filipiinide peosaar ja mis on ka looduslikult igati ilusam kui Manila, siis otsustasin, et lähen kaasa ja ootan Janarit seal! Lootus oli muidugi, et Boracay on ka suts odavam, aga kahjuks kohapeale jõudes selgus, et peosaar on Filipiinide kalleim saar:) Igaljuhul jah…Mõeldud, tehtud! Chad lahkus Boracayle juba hommikul, pidi otsima meile ööbimise ning pidi mulle Facebooki teada andma, kuhu ma tulema pean. Mina järgnesin päeval. Ja kui eelmine päev, 30. märts oli maksimaalselt olnud minu päev, siis 31. märtsiga tehti kõik hea vist tasa:) Igaljuhul…Lennukisse sain, pidime ootama Manilas Kalibosse maandumise luba (muideks täiesti tühi lennujaam, maandu, millal tahad mu meelest, aga ajakasutuse osas on need filipiinid täpselt samad nagu indoneeslased…Aega on…Isegi lennukitega…). Seega jäi lennuk hiljaks umbes tunni. Kohale jõudes pidin võtma ülitüütu väikebussi, sest tuli välja, et Kalibo ei olegi Boracayga ühel saarel. Otse loomulikult ei välju aga Filipiinidel ükski buss ilma, et kõikidel istmetel istuks reisija. Variant on ka see, et maksad ise terve bussi kinni, aga no selleks ma ilmselgelt võimeline ei olnud ega ole. Aga muidu on siin jah nii, et võid isegi lennujaamas oodata üleöö, aga ilma täis bussita reis ei välju…Kohalikke sinu aeg ei huvita. Bussisõit võttis mul kokku vist 3 tundi. Ja siis tuli paat…Üks mu lemmikuid sellel päeval. Esiteks pidi olema paadipileti hind juba bussisõidu sees, aga otse loomulikult on Filipiinidel kõikjal igasugused maksud keskkonna eest, vaadete eest, sadama eest jne ehk siis vähemalt pool maksad piletile igalpool veel juurde. Paat ise oli selline eriline puust kalapaat, kuhu sai ainult väga peenikest puusilda mööda. Aaa nüüd on võibolla õige hetk mainida, et kaasa oli mul üks kohver, spordikott, käekott, kaamerakott ja eraldi veel üks paberkott kõigega, mis mujale ei mahtunud. Ehk siis väike puusild paati oli täpselt see, mida oma pagasiga oodanud olin! Ja selleks hetkeks olin juba meganäljane, väsinud ning oi kuidas kirusin Boracayd oma mõtetes, sest olin vahepeal saanud ka Chadilt teate, kus ööbime ja mis see maksab ning et kõik on Boracayl veelgi kallim. Aga õnneks, kui ma seal väga kirtsus näoga oma kotte paati rebisin, tulid mulle kohalikud appi, kohver tõsteti paadi katusele ja sõit võis alata! Muide ka paadid ei lahku enne kui kõik kohad täis, aga ma olin õnneks sadamas väga popil ajal. Muidugi terve 15 minutit, mis reis kestis, hoidsin hinge kinni ja palusin, et mu kohver sealt katuselt vette ei kukuks, sest paat lokustas päris palju ja kuidagi kinni mu kullakest küll ei seotud. Aga kõik läks hästi. Jõudsin sadamasse ja siis oli veel väike suts tricycle’ga, mis on selline kohalik tuk-tuk…Mootorratas, mille külge on plekist või rauast ehitatud katusega külgkorvilaadne asi…Igal saarel veidi isemoodi, aga põhimõte on sama. Igaljuhul liiguvad nad päris vaevaliselt ning ei tundu kõige turvalisemad:) Aga meele teevad oma plärinaga alati rõõmsaks 🙂 Ja muidugi kui ööbimispaika jõudsin, siis ei olnud Chadi ei kuskil. Selle asemel oli mu Facebookis kiri ”Where the hell are you dear” :)) Vastasin muidugi, et kohal, aga teadsin kohe, et ega see Chad ilmselt püsivalt netis ei ole ja mu kirja ei näe. Aga õnneks umbes tunni pärast ilmus ta välja ja mu päev lõpes enam-vähem hästi.

Aga jah…Sealt sai alguse üks väga suur sõprus. Tegelikult oli algne plaan, et Chad on minuga vaid Janari tulekuni, aga kuna vastupidiselt mu tavalisele olekule, et päev-päevalt muutuvad inimesed, kellega pean 24 tundi koos olema, muudkui häirivamaks, ei ole Chad veel 15 päevaga kordagi häirivaks muutunud. Pigem on nii, et käsi südamel võin öelda, et olen leidnud endale lemmikreisikaaslase. Mitmeski mõttes nii sarnane ja siis jälle täielik vastand, aga kumbki ei häiri kumbagi ja kõik justkui sujub…Isegi mu tujukuse ja üha enam peale tuleva koduigatsusega saab ta ilusti hakkama. Seega jah…Pidi tulema üks kaaslane, aga nüüd mul hoopis kaks kaaslast:) Riti oma meestega Aasiat avastamas 🙂 Muidugi saan siin superpalju mõnitada, sest nii Janar kui Chad on siin pigem väikeste ja kergete seljakottidega ja mina oma tohutu pagasiga…Backpacker wannabe nagu ma ennast näen:) Ja ilmselgelt on mu kotid ”väga vajalikke” asju täis…Et kui teised reisivad näiteks ühe väikse hambapastaga, siis mul on kaasas pisike ja nagu Chad nimetab ”industrial size” pasta… 😀 Ja nii kogu mu kotisisuga 😀 Ja muidugi super on seda suht iga õhtu lahti pakkida ja siis hommikul jälle kokku pakkida:) Mu kaaslased armastavad mind selle pärast juba väga 🙂

Kaldusin veidi nüüd tegevustelt kõrvale ja hakkasin oma uuest sõbrast rääkima, aga veidi siis taas sellest, mis me teinud oleme. Enne Janari tulekut lamasime peamiselt erinevates Boracay randades ja nautisime seda ilu, mida saarel oma lumivalgete liivade ning helesinise veega pakkuda on. Rannale järges tavaliselt kõige odavamate restoranide otsimisrekt (ühe korra saime sealt vist isegi mürgituse) ning seejärel peosaare õhtuste lõbustuste nautimine… Ja kui ma ütlen peosaar, siis te kindlasti kujutate ette mingit eriti rajut rannapidu, nagu Tais on kuulus Fullmoon Party, aga uskuge, siin on jälle selline mittepidutsejate kultuur ja pigem on tegu vaiksete restoranide chillide ning selliste rahulike pidudega. Igaljuhul kui me Chadiga ühel õhtul euroopalikku peostiili kohalikus klubis teistele tutvustasime, visati meid lõpuks välja…Ma alguses arvasin, et Chad läks kellegagi vaidlema või midagi sellist, aga pärast tuli välja, et turvamees oli talle öelnud, et me tahame hakata sulgema ja kahjuks peame peo lõpetamiseks teid välja viskama 😀 Võtsime seda kui komplimenti:) Peohinged:) Ja nii nägid välja meie Boracay päevad/õhtud. Ööbimispaik oli muidugi suht lemmik…Nimelt leidsime teisel päeval endale uue hosteli, mis oli oma õhustikult hullult äge ja sõbralik ja kus võis kohata inimesi üle maailma, aga minu ühikatoa lae vahel elasid rotid…Ja kuna lagi oli bambusest, siis kartsin igal öösel, kui nad seal piiksusid ja ringi trallitasid, et üks hetk nad ennast vabaks närivad ja mu voodisse kukuvad! Aga õnneks seda ei juhtunud.

Boracay muutus aga juba kolme päevaga väga igavaks, sest ega seal peale ranna ja pidude muud teha pole ja arvestades seda palju see raha võtab, siis läksime edasi. Järgmine peatus: Cebu. Õnneks ainult üheks ööks, sest tegu oli taas väga aasialikult koleda ja räpaka linnaga, kus pigem nägi palju masendavat. Lemmik oli seal aga kino…Nimelt otsustasime, et ei mäletagi, millal viimati kinno sai, et läheks kinno! Aga no mis see Aasia maitse on filmide osas. Ikka maksimaalselt imelik! Ja nii oligi, et valida oli vaid nelja filmi vahel ja valituks osutus ”Twilighti” loojate ”The Host”. Ja no tõesti…Ma ei ole kunagi suur poole filmi pealt lahkuja olnud, aga see oli ikka nii halb, et veerand filmi magasin, veerand vaatasin ja siis lahkusin, sest tundsin, et midagi head see film minuga küll ei tee…Umbes minuti pärast järges ka Janar ja siis juba Chad ja Trisch (üks Luxemburgi tüdruk, kes meiega Boracayl paariks päevaks liitus). Igaljuhul tõesti…See Twilighti meeskond võiks juba aru saada, et neil ei tule need filmid väga hästi välja ja oma eluga edasi liikuda…Kui ei oska, siis ei oska… Usun, et paigutan selle filmi oma halbade filmide edetabelis teisele kohale pärast Eiko soovitatud ”The Roomi” (oli vist see see nimi?).

Cebu kinolõbud nauditud, liikusime edasi Boholi saarele. Seal olime jälle kolmekesi ja seal oli põhiliseks asjaks mootorrataste rent ning matk. Ja nüüd on õige hetk mainida, et mu kaaslased on mõlemad krossisõitjad…Üks segasem kui teine. Et kui Markusega nautisin täiega muretult templite külastamist motika seljas, siis Chadi ja Janari taga on päris ergastav istuda 😀 Eriti meie nooruke Chad, sest juba esimesel õhtul läks ta segaseks ja aeg-ajalt hüppas teelt välja kruusale ja siis tagasi teele, hoolimata minust tagaistmel. Aga nüüd on reeglid paigas ja olen nõus väga hea meelega neil taga istuma. Boholi põhiline eesmärk oli Chocolate Hills, mille näol on tegu mitmesaja suure künkaga, mis kokku meenutavad šokolaaditahvlit. Teel sinna põikasime ka mõningatesse ürgmetsadesse ja käisime rippsildadel. Lootsime väga näha ka maailma väiksemaid ahve, tarsiere, kes on veidi suuremad kui rusikad ja kellel on megasuured silmas. Lisaks suudavad nad oma pead keerata 180 kraadi ning puuri neid panna ei saa, sest loomakesed armastavad nii palju vabadust, et sooritavad vangistuses enesetapu. Igaljuhul väga põnevad loomad, kes ära näha, aga kahjuks nägemata nad meil jäid… Aga Chokolate Hills oli väga äge ning need ürgmetsad täiesti uskumatud!

Pärast seda oli meie eesmärgiks Palawani saar, mis on looduslikult ilmselt üks hinnatumaid kohti Filipiinidel. Vahepeal võibolla tasub ära mainida, et juba eelneva reisi käigus, olin täitesti kindlalt aru saanud, et Filipiinid on üks ilusamaid kohti maailmas. Seda kinnitasid ka teised seljakotirändurid, kes on minust tunduvalt rohkem näinud. Aga hoolimata sellest lummusest, ei osanud ma ilmselt sellist paradiisi küll oodata, mis mind Palawanil ootas. Enne Palawani pidime ühe öö veetma ka Cebus, kus kohtasime märkimisväärselt hullumeelset šoti tüdrukut, kes oli algselt Filipiinidele tulnud 21 päevaks (maksimaalne aeg, mis siin viisata veeta võib), kuid oli nüüdseks viibinud siin juba 4 kuud. Lisaks oli tal paar päeva tagasi ära varastatud rahakott ja vist ka pass. Igaljuhul super olukord! Eriti arvestades seda, et Aasias on riikides lubatust kauem viibimine äärmiselt suur kuritegu, mis enamasti on karistatav vangistusega. Seega ilmselt tuleb tal siin veeta veel umbes 4 kuud, aga kahjuks mitte nii meeldivates tingimustes (kui neid hostele meeldivateks tingimuseks pidada võib :D).

Aga järgmine peatus meil: Palawan…(Huh…Hakkan juba jõudma tänasesse päeva oma postitusega, sest ka praegu viibime veel Palawanil) Esimene päev otsustasime näha veidi lennujaama linna ehk siis Puerto Princessat ja usun, et tegime väga õigesti. Saime veelkord kinnitust sellele, et filipiinide näol on tegu ühtede väga muretute ja rõõmsameelsete inimestega. Meie esimese hosteli omanik rääkis meile ka, et filipiinid on läbi aegade õppinud elama ühes loodusega ning kahjuks ka väga arvukate looduskatastroofidega. Ja kuna tegu on äärmiselt kristliku rahvaga, siis naeratatakse ka pärast seda kui maavärin või hiilaine vms on kodu Maa pealt pühkinud, sest looduse vastu ei saa ja küll Jumal aitab. Ja tõesti. Puerto Princessas nägime ikka väga algupärastest vahenditest kokku klopsitud elamuid, mis kokku moodustasid väga suuri slumme. Arutasime seal selle üle, kas meie üldse suudaksime nii elada, sest tõesti…Samahästi kui pole maja…Kordades hullemad, kui meie puukuurid. Aga kõige selle juures…Slummid täis niivõrd rõõmsameelseid ja naeratavaid inimesi! Ja kohe siiralt! Tõesti…Teen jälle väikse kõrvalepõike, aga pean ära rääkima, et filipiinide näol vist tegu kõige abivalmimate inimestega, keda kohanud olen. Isegi kõikvõimalikud müügimehed…Et kui mujal Aasias ei julge neile otsagi vaadata, sest juba nad tulevad, et kõik sulle maha müüa, siis siin on väga okei näiteks küsida mõnest kohast, et vabandage, kas võin näiteks teie tualetti kasutada või kas teil on prügikasti ja nad tõesti tulevad vastu ja sealjuures ei hakka mitte midagi müüma. Alguses oli hästi harjumatu, aga nüüd ei taha mujale minnagi 🙂 Tõesti super armsad inimesed… (kuigi otse loomulikult ei puudu ka siit omad mädad õunad, kes valge turisti käest maksmaalse summa kätte tahavad saada).

Suurima mädaõunaga puutusimegi kokku, kui asusime teele Puerto Princessast El Nidosse. Nimelt ostsime piletid väikebussile ning olime esimesed, kes hommikul 1.5 h hilinemisega oma hotellist peale korjati. Loomulikult võtsime bussis kohe sisse kõige paremad kohad, millepeale Chad rõõmsalt hõiskas, et küll vedas, sest Vietnamis näiteks paigutatakse valged turistid alati põhimõtteliselt pagasiruumi, sest kedagi ei huvita, et neil hästi oleks. Aga ega see sõit tegelikult lõpuks palju maha ei jäänud. Kui olime bussis teisi reisijaid juba omajagu oodanud, tuli üks töötaja ja ütles, et kahjuks on teie kohad tagaistmel, sest me oleme need kohad juba välja müünud. Me muidugi ei olnud nõus lahkuma, sest ees oli umbes 6-tunnine bussisõit ja kes ikka tahaks seda ebamugavuses veeta. Ja kuna me tõesti bussist ei väljunud, töötaja lahkus. Mõtlesime, et meie võit! Aga kus sa sellega…Kavalad ka nad! Tõid välja teise bussi ja hakkasid sinna kohalikke reisijaid paigutama. Me saime juba kohe aru, mis see lõpptulemus on ja vaatasime lihtsalt nukralt pealt, kuidas kõik mugavad kohad ära võetakse ja ilmselt meid viimasena bussi kutsutakse. Nii oligi…Õnneks ei läinud meil aga kõige halvemini: mina ja Chad saime esiistme ning Janar laiutas üksi tagaistmel. 6-tunnine kurviline mägisõit lõpes sellga, et jäin oma ipodist ilma! Super saavutus jälle…Nimelt oli see mul süles ja kui bussist tõusin, kukkus ilmselt maha, aga kahjuks ma seda ei märganud…Ehk siis jah….Pidin oma imekalli kullakesega hüvasti jätma ja olen seni väga nukker, aga ega midagi teha pole…Mis läinud, see läinud…Enda viga…Jään teda alati vaid heaga mäletama…

Mis ma aga oskan El Nido kohta öelda…Kes on näinud filmi The Beach, siis ehk mäletate, missugune paradiisisaar see oli. Mõtlete miks ma nüüd räägin sellest, sest paljud teavad, et The Beach on filmitud Tais Ko Phi Phi saarel, aga mida mina ei teadnud, on see, et tegelikult oli filmiloojate inspiratsiooniks just El Nido. Ehk siis see rand näeb täpselt samasugune välja, ainukese vahega, et kui Ko Phi Phi on oma kuulsuse tõttu turistidest täiesti ummistunud ja enamasti valmistab seetõttu külastajatele pigem pettumuse, siis El Nido on pisike, vaikne, uskumatult turistide vaene kohake…Aga just seetõttu ongi siin säilinud kogu paradiisi algupärane olek. Igaljuhul on siin ringikäies täiesti uskumatult palju hingematvaid vaateid, sest tegu on küllaltki mägise kohaga, kus helesinisest veest kõrguvad välja suured kaljud, mille taha õhtuti Päike loojub. Chad on iseendast juba täiesti hämmingus, sest ütles, et ta pole kunagi väga suur sõna ”ilus” kasutaja olnud, aga siin on nii, et pea igalpool, kuhu lähme, ütleb, et ta pole mitte midagi nii ilusat oma elus näinud. Ja nii see tõesti on…Mul on küll selline tunne, et mind oleks kuskile filmi toodud, sest sellised kohad lihtsalt ei saa reaalsuses eksisteerida!

Maksimaalse hämmingu osaliseks saime mõlemad eile, kui läisime paadiga laguunide tuuril. Janar on meil siin sukeldumiskursustel, seega tema tegeleb pigem veealustega, meie aga käime avastame veepealset (Chad snorgeldades veidi ka veealust). Aga jah….täiesti ausalt võin öelda, et nii õnnelikku päeva pole ammu olnud. Esiteks need tohutult ilusad helesinised laguunid kaljude vahel ja teiseks päästevest 😀 Teine oli minu jaoks kusjuures väga suur osa õnnest, sest tegu oli sellise tuuriga, et paadiga viidi kuskile maale ja siis pidi ise laguuni sisse ujuma, sest tihtipeale pidi veel üle kivide ronima ja paadiga sinna ei pääsenud. Kuna aga järjest tuli ujuda mõnes laguunis peaaegu pool tundi ja minu koera-konna stiilide juures see kahjuks väga võimalik ei ole, siis pandi nõrgematele selga päästevestid. Minu jaoks oli see aga kogu reisi pool lõbu, sest täiesti uskumatult naljakas on nendes laguunides ringi ulpida nagu pudelikork, muretsemata, kas ma jaksan ikka lõpuni ujuda või mitte. Ja eks see vaatepilt, kui kaelatu Riti seal ringi sujus lõbustas omajagu ka Chadi 😀 Igaljuhul oli meil nii naljakas päev, mis ilmselt jääb meelde elu lõpuni! Kurb on ainult see, et kõige ilusamas kohas, kus elus käinud olen…Salalaguuni rannas…Seal ei olnud mul kaamerat, sest see jäi paati ja mul ei olnud aega minna tagasi ja see ära võtta, seega meie mõlemi lemmik on salvestatud vaid iseenda mällu…Chad arvas, et nii ongi äkki äge, et ongi ainult iseendale ja mitte kellegagi jagamiseks, aga kuna ma ei ole isegi Bora Bora saarte piltide pealt midagi niivõrd ilusat näinud, siis ma ikka tahaks jagada teistega ka…Aga kahjuks ei saa..

Seega jah…El Nido ongi minu mõistes paradiis…Siin on nii rahulik, ilus, soe (kohati isegi liiga soe), inimesed on nii armsad, toit on hea (mis on Filipiinidel suht harukordne, sest enamasti nad süüa teha meie meeldest ei oska). Ainus, mis siin on super imelik, on see, et kogu külas lülitatakse iga päev 6.00-14.00 elekter välja…Ehk siis küsite, miks mul praegu netti ei ole…Sest kell pole veel kaks ja elekter pole veel tagasi tulnud. Aga jah…Hommikuti äratuskella panemine on täiesti mõttetu, sest hiljemalt 6.30 ärkavad kõik nagunii toas üles, sest konditsioneer või puhur on seisma jäänud ja toas on lihtsalt nii uskumatult palav. Nii ärkasime ka täna kell 6.00. Mis on veel veidi halb, on see, et hästi paljudes ööbimiskohtades on siin lutikad ja kõiksugu muud voodiputukad, kes kalduvad inimestest toituma. Õnneks pole mul endal veel olnud au nendega kohtuda ja loodan, et see tutvus jääb ka sõlmimata.

Aga ongi vist kõik… Nii palju juttu, aga ma pole vist kolm nädalat kirjutanud ka…Ja uskuge…Nii palju detaile ja seiklusi jäi välja, sest tahtsin teid säästa sellest üleliia pikast lugemisest. Ja midagi peab ju jääma jutustamiseks ka:) Kokkuvõtvalt võin aga öelda, et pole mina näinud ilusamat kohta, kui on Filipiinid, pole mul ammu olnud ühegi uue välismaise tuttava üle nii hea meel, kui Chad (sama spontaanselt, kui me mulle ostsime Boracay lennupiletid, ostsime talle suveks juba ka Eesti piletid, nii et toon siit ka mõne backpackeri meie kodumaad avastama), kuid samas pole mul ammu olnud nii kopp ees kõikvõimalikest odavatest hostelitest…Ehk siis peaagu iga õhtu peavad Janar ja Chad kuulama nutulaulu sellest, kui hea voodi mul ikka Eestis on 😀 Aga see kõik on seda väärt! Ma ei kujutaks ilmaski ette, et teeksin praegu midagi muud või oleksin kuskil mujal, kui mitte siin! Poleks mitte kunagi lootnud, et ma reaalselt nii palju ilusaid kohti näen, aga näed….Siin nad on…Mu akna taga:) Ehk et kui te kunagi tahate ilusat loodust näha, siis uskuge! Filipiinid on see koht…. Huh….Aga hea küll, ma nüüd lõpetan…Kui tuleb nett, siis jagan teiega oma juttu…Seniks aga lähen naudin edasi oma muinasjuttu:)

 

Kallid olete!

Kultuurinurgake vol 3 ehk igast väikeseid ja suuremaid, normaasemaid ja ebanormaalsemaid tähelepanekuid Yogyakarta elust ning inimestest

Armsad sõbrad,

Ongi aeg sealmaal, et istun jälle Singapuri lennujaamas ja ootan oma lendu, mis viib mind tegelikult Indoneesiasse tagasi, aga sel korral siis Balile:) Jah…Pidin korra lahkuma, et piirilt uus viisa saada, sest olin Eestis enne äratulekut piisavalt laisk, et teha endale viisa pikendamiseks vajalikud paberid. Jutta tegi ja Jutta on juba Balil….Tubli see meie Jutta jällegi 🙂 Aga tegelt on äge ka…Otsisin üles täpselt sama koha, kus kirjutasin siia blogisse esimese postituse ja nüüd siin istun ja mõtlen tagasi oma kahele kuule. Esimese šoki sain ka juba….Lennujaama sisse astusin, vaatasin ringi nagu näeks esimest korda sellist maailma. Kõik on nii puhas ja korralik! Kuidagi võõras… Tundsin ennast hästi naljakalt, sest just selline keskkond peaks olema tuttav ja oma, aga pigem tundsin end nagu maailma kõige lihtsam inimene kuskilt Papua saare metsadest oleks visatud New Yorki Time Square’le või midagi sellist….Olgu…Minu kontrast on praegu üle pingutatud ja nii suurt šokki ma ilmselt ei kujuta ettegi, mis see armas Papua metsmees saada võiks, kui unelmatemaa turistikeskusesse satuks, aga piltlikult oli tunne sama ja pole praegugi sellest veel üle saanud. Sellepärast olen hästi õnnelik, et juba 4 h pärast tuleb uus lennuk ja viib mind tagasi Indoneesiasse:) Huh…ei taha mõeldagi, kui raske see päriselt lääne eluga taaskohanemine olema saab…

Aga lõpp oli mul Indoneesias hästi tore. Väga indoneesialik. Kellelgi nagu väga korda ei läinud, et ära lähen, samas natuke kahju oli ka…Täna hommikul jõudsime väga viimasel hetkel lennujaama, sest mu ema küpsetas väiksele õele hommikusööki ja ega ometi ei saanud seda pooleli jätta, et mulle tulla ”head aega” öelda:) Aga mul endal oli muidugi hästi kahju…Sellist USA lõpu sarnast kahenädalast nutusessiooni ma ei küll ei teinud, aga eile need pisarad ka tulemata ei jäänud. Eriti kahju oli mul muidugi Adist. Ja ilmselt oli ka tema see, kellel kõige rohkem kahju oli minust…Muidugi ka Bella ütles kuidagi väga nukralt, et nüüd jääb maja jälle nii vaikseks:( Aa ja muidugi see oli nali, et mu pere unustas mitu korda ära, et ma lahkun ja alles eile lõunal said nad lõplikult aru 🙂 Indoneesia stiilis lõpuni välja 😀 Aga siis käisime ikka ilusal õhtusöögil mu ühes lemmikkohas. Tegin neile seal ka väikse tänukõne ja jagasin oma lemmikutele ära kaasa võetud suveniirid. Riti auhinna pälvisid siis Bella, tema ema, Avil, Adi ja loomulikult Bibi:) Meie armas Bibi…Lõpuni välja ei olnud ma nõus tunnistama, et ta on meist madalamast klassist ja püüdsin talle igal võimalikul moel tänu välja näidata… Loodan siiralt, et ta sai sellest aru…Aga hea küll…Emotsioon on praegu ka pigem kurb, aga ma rohkem sellest ei räägi. Pigem asun oma viimase kultuurinurgakese juurde, kuhu olen koondanud kõik seinast seina tähelepanekud, mis mujalt on välja jäänud:) Siin nad siis on!

1. Indoneesia kui riik on üks imelik nähtus…. Miks ma nii arvan. Mõelge ise. See riik koosneb üle 18 000 saarest. Igal suuremal saarel on oma kultuur, oma keel, asuvad need saared üksteisest päris kaugel ja ometi on tegemist ühe riigiga. Ma ei tea Indoneesia ajaloost väga palju, kuidas just need saared üheks riigiks said, aga üks väga omamoodi ja täiesti maksimaalselt äärmusest äärmusesse kultuuridega maa see Indoneesia on! Kahju, et mina näen ära praegu vaid Jaava, Bali ja Lomboki, sest olen kindel, et täiesti erakordsed saared on ka Sumatra oma orangutangitega, Kalimantan oma vihmametsadega ning Papua oma metsikute loodusrahvastega. Ühel päeval ma külastan kindlasti ka neid kohti!

2. Indoneesias on peaaegu sama palju keeli, kui on saari. Ehk siis tõesti on siin süsteem nii, et üleriigiliselt räägivad kõik bahasat ehk siis indoneesia keelt, aga igal saarel on veel omakorda enda keel, millest teiste saarte elanikud enamasti aru ei saa. Indoneesia keele puhul on tegu vist ühe kõige lihtsama keelega, mida seni kuulnud olen. Nimelt ei ole seal keeles aegu, ainsust, mitmust, käändeid…Mitte midagi…Hästi elementaarne ja lihtne on kõik. Sellepärast suutsin juba kahe kuuga päris paljudest asjadest aru saada. Aa ja indoneesia tähestik on ka meie omale sarnane, mis teeb sõnade hääldamise lihtsamaks. Kahjuks raskendas keeleõpet aga jaava keele rääkimine. Nimelt on jaava tähestik silpidest koosnev ja tähed sarnanevad pigem eri mõõtudes ja kujudes lookadele. Jaava keel on erinevalt indoneesia keelest hästi keeruline, sest ühe sõna kohta on peaaegu alati vähemalt neli eri väljendusvormi. Sealjuures on hästi oluline, kas räägitakse endast vanema inimesega või endavanusega, sest nende poole pöördumine käib täiesti erinevate sõnadega. Ehk siis jaava keelest ei ole mul aimugi! Küll aga oli minu jaoks hästi tore leida indoneesia ja eesti keele vahel sarnasusi. Eriti tegi mulle nalja sõna ”ämber”, mis tähendab nii indoneesia kui ka eesti keeles sama asja, aga on sealjuures kuidagi eriti juhuslik sõna, mis võiks sama olla:) Aa ja sõna ”sama” on ka tähenduselt identne meie ”samaga”.

Keelest veel nii palju, et Indoneesia kohalikud inglise keelt väga ei räägi. Muidugi nüüd vaidlevad mulle kõik Balil käinud inimesed vastu, aga uskuge, Bali on väga suur erand Indoneesias igas võimalikus mõttes, sest see ongi turismile üles ehitatud koht. Aga Jaaval sai keelega ikka palju nalja 🙂 Näiteks kui käisime ühes muuseumis, mis keskendus kohalikele printsessidele ja kui giid rääkis, et kui printsessid tahtsid väga mõjukalt millestki märku anda, siis nad kirjutasid ”boomi” (hääldus oli sulaselge buum), mõtlesin pikalt, et huvitav, mis see buum on, mis nii mõjukas oli, aga jõudsin järeldusele, et ju see mingi indoneesia eriline asi jälle ole, mida inglise keelde ei tõlgita. Aga lõpuks siis kui buumi nägin, tuli välja, et see oli harilik luuletus! Poem!!! 😀 Ehk siis jah…hääldus ei ole neil siin kiita 😀 Aga lõpuks ma harjusin… Muidugi kõige suurem keelehiiglane oli ka mu 7-aastane väikeõde Avil. Talle ma ei saanud aga seda mitte kuidagi pahaks panna, sest ta õppis alles sügisest inglise keelt ja sai tegelikult väga palju aru ja ka rääkis parematel päevadel vastu. Aga mu lemmikud olid tema sõnumid. Näiteks Avili esimene sõnum mulle: It’s good my avil. Selle dešifreerimise peale läks mul ikka päris palju aega ja ma pole seni kindel, kas ”it’s goodi” osa lahti jagasin, aga my avil hakkas korduma iga sõnumi lõpus ja seetõttu sain aru, et see tähendas hoopis ”I’m Avil”. Aga sõnumeid saata talle meeldis. Näiteks istusime üks õhtu koos teleka ees diivanil, laua peal kommid ja mulle tuleb sõnum: Do you want candie in front of on the table my avil. Super armas! 🙂 Aga jah…Nii palju siis keelest:)

3. Usud. Indoneesias peab igal inimesel olema oma usk. Võimalikeks uskudeks on budism, hinduism, islam, katolik, kristlus ja midagi oli veel, aga see nimi polnud mulle tuttav ja paljudes kohtades seda kuuendat ei mainitagi. Usk on kirjas igal inimesel juba ID kaardi peal ja sellist varianti, et inimesel polegi oma usku, seda lihtsalt ei ole. Väga levinud on muidugi ka see, et kirjutatakse mingi usk ja tegelikult usklik ei olda. Seda eriti noorte seas. Aga jah…dokumendil peab midagi kirjas olema ja kui usklik ei olda, valitakse enamasti vanemate usk või saare levinuim usk. Jaava oli moslemite saar, Bali aga nt hindude ja sellepärast ollakse seal igatepidi turistisõbralikumad ja ka teistele kultuurireeglitele rohkem avatud (eriti pean siinkohal silmas bikiinides ringi lippavaid suvitajaid). Ilmselt üks kõige karmimate reeglitega moslemite saar on Sumatra, aga samas leiab Sumatra saartelt ka mitmeid animistlikke kohti…Nii et jälle seinast seina. Aga Jaava…Moslemid… Ehk siis viis korda päevas kõlas üle linna selline ninahäälne kergelt vinguv laul, mis tuletas inimestele meelde, et aeg on palvetada. Esimene neist kõlas kusjuures kell 4.40 hommikul:) (siinkohal tasub ära mainida ka kultuuri juurde kuuluv nähtus, et Indoneesias ärgatakse jube vara…Kell 5 on esimene palve ja kell 7 oli meie majas juba enamasti disko täies hoos….Glee, Frank Sinatra, kohalik muusika, isa ise mikrofoniga…kuidas kunagi, aga alati kell 7 ja alati maksimaalse volüümiga!). Aga nende uskude juures on hästi tore mu meelest see, et kõik tolereerivad kõiki ja hästi normaalne on uskudest rääkida, nende kohta uurida, küsida. Ei ole üldse mingit usulise diskrimineerimise asja. Ainus, mis võib-olla elu veidi keeruliseks muudab, on see, et abielluda võib ainult samast usust inimesega ja kui tõesti armutakse kellessegi teise, siis tuleb usku muuta, aga selle tagajärjel minnakse enamasti tülli oma perega…Seega ei ole lihtne see eluke…Eriti kui ise oled nt hindu naine, aga sinu saarel 90% mehed moslemid…Valik päris kesine 🙂 Muidugi need usud ei ole ükski ilmselt väga puhas ja kõik kohalikud moslemid on öelnud, et see pole päris araabia islam, et see on meie oma islam:) Armas…

Aa….Üks oluline asi tuli veel meelde, mida mainis mulle Karolin, kes jäi minust Yogyasse veel maha…Et me tegime Juttaga ühe suure vea oma ettekannetes. Oleksime võinud usundite kohta suuremat eeltööd teha ja vaadata, mida ütlevad usud keskkonna kohta või ehk leiaks midagi sealt, kuidas inimesi sügavalt oma keskkonna üle mõtlema panna. Tõesti…Usk on Indoneesias tähtsal kohal ja kui keegi peaks tulevikus sarnastes oludes tööd tegema, siis ärge kunagi unustage, et võib-olla saab teisi mõjutada just usu kaudu. Aga muidugi sealjuures tuleb teha põhjalik kodutöö, sest kui minna seda teed, et tohiks jääda rumalasse olukorda ja mitte osata vastata kõikvõimalikele küsimustele, sest sel juhul ei mõjutata ilmselt kedagi…

4. Mõni lihtne teadatuntud fakt. Kõik suitsetavad ja kõikijal!!! Päriselt kõikjal! Kodudes sees, väljas, klubides, restoranides, autodes, rongides. Mittesuitsetajad olge valmis selles osas väga hapnikuvaeseks elamuseks.

5. Hapnikult sujuvalt üle minnes…Hapniku hulka vähendab ka see segane liiklus! Jaava on üks hullemaid! Vaadake korra Indoneesia kaarti. Suur maa, eks? Aga üle 60% elanikkonnast elab Jaava saarel! Ja ei ole just kõige suurem saar teistega võrreldes…Seega umbes võite ette kujutada, mis seal linnades ja teedel toimub. Minu jaoks oli see igaljuhul üks suurimaid šokke, aga nüüd kui harjusin, sain aru, et tegelikult on kõik liikluses väga rahumeelsed…Mitte keegi ei taha teistele halba ja kõik sujuvad teedel sõbralikult koos. Sealjuures on oluline meeles pidada, et alati vastutab taganttulija selle eest, et ta kellelegi otsa ei sõidaks. Ehk kui keegi näiteks teele keerab, siis ei vaadata kunagi, kas keegi tuleb või mitte, et äkki peaks teed andma. Tahavaatepeegleid kui selliseid võiks samahästi kui mitte olla… Aga jah…See mis tundub täielik kaos, on tegelikult täitsa sõbralik. Ja hästi meeldis mulle see, et nõrgemate eest kantakse palju hoolt. Ehk kui oled rattaga, püüavad kõik väga hoolikalt sulle mitte otsa sõita, kui rolleriga, on autod väga hoolikad. Peab aga ära mainima, et jalakäijatele see ei kehti!!! Jalakäijatest on kõigil suva ja jalakäijana on minu meelest selles liikluses kõige ohtlikum. Hea on kui elusalt poest tagasi jõuad:)

6. Nii ja kui midagi juhtub….Kas või liikluses, või kodus vargad vms…Siis teate, et politsei ja kiirabiga ei tasu arvestada. Kui Jaavale tulin, küsisin kohe oma küllaltki ebameeldiva USA lõpukogemuse tõttu, kuidas teil siin politsei ja kiirabi kutsumine käib ja oh üllatust! Kohalikud ei teadnud!!! Jaava ühe parima ülikooli tudengid ei teadnud hädaabi numbrit! Minu jaoks nii uskumatu…Aga nüüd ma tean… vana hea 112 (sõnad ”ämber”, ”sama”, 112….Eesti vs Indo…huvitav kumb kumma pealt copys…). Aga muidugi ega sellest numbrist on vähe abi. Näiteks rääkis meile üks aiesecar, et tal käisid kodus vargad ja nad kutsusid politsei, aga politseil läks kohale jõudmiseks üle 5 tunni!!! Ja nii on ka kiirabi ja kõikide hädaabi teenustega.

Politsei osas tasub veel ära märkida, et siin on politseil kombeks koguda raha ja seda väga erinevatel viisidel. Näiteks on täiesti tavapärane, et nädalavahetustel minnakse maanteedele, peatatakse paremaid autosid kinni ja püütakse leida mingi põhjus või hoitakse neid nii kaua kinni, kui lõpuks lihtsalt politseile makstakse. Või siis klubides on palju nö halbu politseinikke, kes panevad naistele käekottidesse uimasteid ja siis pärast klubide ees otsivad kotte läbi ja teevad trahve. Ehk siis politsei on kaugel meie mõistes korratagajast.

7. Kusjuures… liiklus ja see hädaabi hilinemine… Siit hea tähelepanek veel:) Indoneeslased ei kasuta kunagi punktist A punkti B minekuks ühte kindlat ja kõige otsemat teed. Alati on neil uus viis, kuhu kuskile minna. Näiteks oli minu kodu koolist autoga u 15 min kaugusel, aga mitmel korral läksime sinna 30 minutiga või siis isegi tunniga. Seetõttu oli mul ilmselt esialgu ka nii raske sellest linnast aru saada, et mitte kunagi ei mindud kuskile otse. Vahel isegi sõideti linnast välja ja siis tagasi ja siis alles lõppsihti. Kui lõpuks aru hakkasin saama, et me teeme ju uskumatuid ringe, siis küsisin ka sellekohta, miks me siitkaudu lähme?! Sellepeale vastati mulle, et nii on kombeks, sest nii palju lõbusam ja vaheldusrikkam (räägivad inimesed kes söövad iga päev kolm korda riisi. Eranditult!). Ehk siis jah…kui oled juba kuskile 30 minutit hilinenud on väga okei minna umbes 10 kilomeetrise ringiga, kui saaks ka otse. Ja ilmselt kasutab sama vaheldusrikast tehnikat ka hädaabi 😀

8. Toidu teema on küll oma kultuurinurgakeses puudutatud, aga siis olin veel veits kollanokk (siinkohal väga sobiv sõna…kohe kuulete miks) ja ei teadnud mõningaid šokeerivaid asju. Nimelt….Siin süüakse kanapäid! Ja seda ikka kogu täiega, nokad, silmad, lotid, asjad kõik pannile ja suhu! Ma olin sellest küll kuulnud, aga kuidas ma sellega ise esimest korda kokku puutusin. Nimelt oli jälle üks ilus päiksepaisteline päev…Rääkisin skypes juttu ja siis mõtlesin, et teen kiire söögipausi…Läksin siis söögituppa, võtsin toidult selle suure punutud katte pealt ära, vaatasin…mingid aedvilja asjad, mingi sojaubade asi ja siis kana. Okei…Tõstsin siis ükshaaval kõik taldrikule ja hakkasin lähemalt vaatama, mis osa kanast, sest siin süüakse tõesti kõike. Ja siis nägin!!! Need on ju avatud nokad! Ja silmad! Need on ju praetud kanapead!!! Viskasin kõik käest ära ja jooksin oma tuppa, mõtlesin, et kohe hakkab halb. Istusin voodile ja mõtlesin…elust, toidust, Indoneesiast, kanadest:) Pikalt istusin ja rahunesin ning pidasin plaani, kuidas edasi käituda. Lõpplahendusena läksin ikka söögituppa tagasi ja sõin oma aedviljad riisiga ära, punutud kaant ma aga sel päeval enam ei kergitanud. Samuti vältisin kõiki, kes sel päeval sõid…sest mõte sellest, et näha kedagi kana pead söömas….õõõõh… vastik! Aga jah…Kohalikud ütlesid, et väga mõnusad ja krõmpsud on…Sest ega seal palju liha pole, aga just see krõmps pidi meeldima. Ja kusjuures…tuli välja, et kanajalgu…Neid kollaseid justkui soomustatud peenikesi jalgu, mis meile maitsvate koibade küljes on…Neid nad praevad ja krõmpsutavad ka suupisteks….Vastikvastikvastik!

9. Nii seda ma olen maininud ka…Aga see on nii oluline! Indoneeslased valetavad väga väga palju! Ehk et kui nad ei tea midagi või nad ei saa sinust täpselt aru, siis nad pigem valetavad midagi või ütlevad jajah, kõik korras. Või siis kui tellida restoranis midagi, aga seda ei ole, siis vahel nad ei ütle, et seda ei ole, vaid nad lihtsalt noogutavad, aga ei too midagi ja kui lõpuks poole tunni möödudes oma nuudleid nõudma lähed, siis alles ütlevad, et meil ju polegi nuudleid ja näitavad oma riisivalikut. Aga jah! Tasub meeles pidada, kui indoneeslastega kokku puutute. Reegel number üks: mitte kunagi uskuda, mida nad räägivad!

10. Inimesed magavad tänavatel. Seda nii päeval kui öösel. Lihtsalt viskavad külili, kuhu iganes ja magavad. Vahel panevad endale mingi rätiku või asja ka alla, aga vahel ei sedagi. Kõrvulukustav liiklusmüra neid kusjuures ei häiri. Alguses tundus see mulle hästi kurb, et Yogyas on nii palju kodutuid, aga siis sain aru, et need polegi kodutud, vaid see on nende valik. Eile küsisin Adi käest selle kohta pikemalt, miks nad ikkagi koju magama ei lähe ja sain teada, et enamasti on need inimesed siin linnas raha teenimas ja tegelikult on nende kodu kuskil mujal. Ja kuna jaavalastele puhtus ja mugavus väga korda ei lähe, siis kõige lihtsam ju magada seal, kus uni parasjagu peale tuleb.

11. Indoneeslased ei jaluta! Väga ekstreemne maa selle koha pealt. Isegi hullem kui USA. Kõrvaltänavasse sõbra juurde minnakse ka autoga, selle asemel et mõnusat sooja õhtut nautida ja veidi jalutada.

12. Tänavatest veel rääkides…Minusugustele nõrganärvilistele ideaalne koht. Esialgu mind need valesti kokkukasvanud luudega, käteta või jalgadeta või isegi silmadeta inimesed häirisid väga…Või pigem ei häirinud, lihtsalt tekitasid tugevat minestamissoovi, aga pärast kahte kuud olen väga tolerantne igast selliste asjade suhtes, sest neid inimesi nägi tänavapildis ikka igapäevaselt…

13. Veel inimestest…Ja ärge nüüd arvake, et ma väga imelik olen, et sellist asja tähele panin, aga neil on väga ülearenenud varbad 😀 Või on meie omad lihtsalt nii alaarenenud, sest kanname juba beebidest saadik jalanõusid ja piirame sellega varvaste ja labajalgade vaba arengut. Siin on aga kliima nii soe ja kultuur piisavalt vähehooliv kõige suhtes, et käiakse hästi palju paljajalu…Seda isegi tänavatel, aga kodudes ja paljudes restoranides alati. Ja ma usun, et selle tagajärjel on nende varbad ka üliliikuvad, painduvad…Kõlab hästi halvasti, aga meenutavad kuidagi ahvide jalgu, sest nad suudavad ka varvastega väga osavalt asjadest haarata…Ja kui see tõesti kõlab pigem nagu oleks indoneeslased samm tagasi evolutsioonis, siis tegelt arvan, et hoopis meie oleme selle koha pealt väärarenenud. Igaljuhul jah…jäin mitu korda vaatama, kui kuskil istusime, et appi, mis asendis nende varbad on?! Et kuidas see võimalik on….Ja sellepärast hakkasin seda tähele panema:) Kusjuures jaa…nendel pärismaallastel (keda võib Yogyas väga harva näha kuskil põõsas kükitamas või tänavate äärekividel istumas…need päris paljad, tumedad, pulstunud juustega metsainimesed), nendel on kohe hästi sellised harali varbad, et kohe väga vabalt arenenud 😀

14. Kõik vihkavad Malaisiat. Sellest sain ka ajapikku aru. Nimelt rääkisin kõigile, kes küsisid, mis on minu edasised reisiplaanid ja alati kui Malaisiat mainisin, vajus kõigil nägu ära ja öeldi, et mine pigem Taisse. Mõtlesin esialgu, et see mingi isiklik eelistus äkki, aga siis sain aru, et ei! Kõik vihkavad Malaisiat. Muidugi asusin kohe endale iseloomulikult sellekohta küsima ja uurima. Nimelt on indoneeslaste arvates Malaisia nendelt hästi palju varastanud, seda alates kultuurist, batikast ja lõpetades territooriumiga. Ehk et jagavad need kaks riiki ju Kalimantani saart. Aga jah…Pole mõtet Indoneesias mainida, et teile meeldib Malaisia;)

15. Huumor on hästi teistsugune. Peale läheb kõik hästi ülepaisutatud, silmatorkav ja otsene. Meile mõjub kõik see nali pigem eemaletõukavalt ja ülepakutult. Huh…ma ei tahagi sellest pikemalt kirjutada, sest see kogemus minu jaoks kuidagi emotsionaalselt lausa valus…Et mida nad nendes koledates telesaadetes küll nii naljakat leidsid, et lausa röökisid elutoas naerda…

16. Aa…Väga veider asi veel autode juures….Seda te ilmselt teate, et asiaadid eelistavad pea eranditult ainult Aasia autosid. Aga mis on autosõidu rituaal? Alati! Nimelt ma ei tea autodest palju, miks see võiks oluline olla, aga kohalikud usuvad, et see on väga oluline. Kui auto seisma pannakse, pannakse enne kinni konditsioneer, raadio, siis pannakse mootor seisma ja siis teeb juht lukust lahti usked, mille ta sõidu alguses lukustab. Tundub võib-olla väga mõttetu fakt, aga see on nii tugevalt seal kõigil sees ja täpselt sellises järjekorras, et tundus mainimist väärt:)

17. Hästi normaalne on öelda teistele, et ta on paks. Ja see pole solvang. Ilmselt teab ta seda isegi, aga minul oli mitmel korral küll päris ebamugav seda pealt näha. Aga mu enda lemmik oli see, kui Bella mu sünnipäeval kooki süües ütles, et Riti, sa oled raskem kui siia tulles. Küsisin, et mis mõttes…Sest inglise keeles ei kõlanud see lause üldse loogilisena. Ja siis seletas, et sa nüüd nagu mina 😀 Ehk siis jah, sõbrad, see on juhtunud taas:) Ka Aasia-Riti on veidi pehmem nagu oli ka USA-Riti 😀 Endale teeb väga nalja, sest ma juba tean, et see on paljudel naistel välismaal elamise kõrvalmõju, aga see, et mulle nii otse seda teatati, see oli ikka väga Indoneesia jälle 😀

18. Ja nüüd lõpufakt, mis on väga selline kokkuvõttev. Nii pikalt kui mul see segadus seal kestis, kas Indoneesia on pigem kollektivistlik või individualistlik maa, siis ma usun, et sain selgust. Kollektivistlik! Nad siiski teevad kõike koos. Alati suurtes puntides, aga selle väikse nõksuga, et sõpruskonnad istuvad koos, aga kõik oma telefonidega kas instagramis, facebookis, twitteris jne. Ehk siis selline vastuoluline kollektivism:)

Ja lõpetan hoopis ühe sellise faktiga, mille õppisin enda ja Jutta kohta. Kogu aeg virisesime, et tahaks linnast ära, tahaks loodusesse. Ja kui siis loodusesse jõudsime, oli häda igast sisalike, ämblike ja muude putukate ning loomadega…Seega me oleme ikka imelikud küll…Lääne inimesed. Harjunud oma puhtas ja steriilses maailmas, et ei ole väga selliseid elukaid ja siis googeldame ilusaid pilte palmisaartest, et oh tahaks. Kui aga kohale jõuame, kardame…Ja kohalikud vaatavad meid kui idioote…Tahtsite ju loodusesse ja nüüd kardate loodust 😀 Et mis see sisalikuke teile ikka teeb:)

Oh…nüüd said vist küll kõik peamised tähelepanekud…Eks neid tuleb ükshaaval muudkui rohkem ja rohkem meelde, aga varsti juba kohtume ja siis saan ülejäänud suuliselt rääkida;) Aga olgu…Mul ongi nüüd sujuvalt aeg sealmaal, et lähen teen check-ini ja lendan Indoneesiasse tagasi 🙂 Äge! Aitab küll sellest korralikust ja puhtast Singapurist. Bali…kulla turistimeka….siit ma tuleeeen!!! :))

Rahulik 25 ehk kuidas Indoneesia sai uue väärtuse

Tere blogi:) Pole kuidagi ammu kirjutanud ja mõtlesin, et kuna mul nüüd vaid kaks päeva Yogyakartas jäänud, võiks teha väikse vahekokkuvõtte veel enne lõpujuttu. Vahepeal mul siin olnud sünnipäev, projekti lõpetamine, Markus käis külas ja üldse kuidagi täitsa tegus aeg… Aga ma alustan algusest ehk siis sünnipäevast.

Natuke räägin taustajuttu ehk kultuurist ka, kuidas Indoneesias üldiselt sünnipäevade tähistamine käib, sest siin see jälle suht teistpidi, kui meie tavapäraselt harjunud oleme. Ehk siis kui Euroopas on sünnipäev selline päev, kus kõik soovivad head ja teevad pigem žeste, et päev pidulise jaoks võimalikult meeldivaks teha, siis siin see nii ei ole. Kõige lihtsam on siinset sünnipäeva kirjeldada läbi meie poissmeeste või tüdrukute õhtu. Ehk siis tehakse sünnipäeva lapsega mööda linna või kodus igast piinlikke ja ebameeldivaid asju ning pigem tehakse päev isegi võimalikult ebameeldivaks. Ehk siis vähemalt üks tobe trikk mängitakse tähtpäevalisele ikka. Seega olin ma siin juba päris mures, et üldse ei taha, et mind kusklie basseini visatakse või midagi sellist…Kuidagi ei ole minu nägemus mõnusast sünnipäevast. Õnneks alustasin oma teavitustööd juba päris varakult, kuidas meil sünnipäevade tähistamine käib ja õigeks päevaks olin neile kenasti suutnud selgeks teha, et nad mulle mingit tobedust ei teeks. Ja oh üllatust! Seekord polnudki mingit üllatust…See õnnestus, trikke ei tulnud ja mul oli hästi tore päev:)

Pidu algas juba südaööl, kui käisime Bella, Beni ja Adi jt ühes kohvikus söömas ja kui nad südaööl mulle eriti kreemise küünaldega sünnipäeva tordi tõid:) Üle pika aja sain sünnipäeval torti! Mäletan kaks aastat tagasi lumises Tallinna vanalinnas öist tordiotsingut, mis lõpes tulemusteta ning ka eelmist aastat, mil olin Miami spring breakist nii läbi omadega, et lihtsalt ei öelnudki kellelegi, et mul sünnipäev on 😀 Seega 25 tuli ikka korraliku tordiga, täiesti erakordse mandli-maasika-banaaani smoothie ja sünnipäevasooviga:) Väga hea sooviga kusjuures:) Aa ja siis pärast kohvikut hängisime McDonaldsi parklas ja sain ennast jälle 17-aastasena tunda, kui ei tohi veel klubisse minna ja samas koju ka ei taha minna ning siis polegi muud kohta kui parklad või kaubamajad või pargid vms… Päris naljakas tunne oli…Parkla lemmikseik oli see, et rääkisime Indoneesia sünnipäevatrikkidest ning jutu käigus tuli välja, et Adi uimastas nalja pärast kunagi oma 17-aastaseks saava sõbranna. Salaja söödeti talle siis sisse ecstasy… Ja seda tegi minu armas Adi?!?! Kõige toredam, abivalmim, heasüdamlikum, kallim indoneeslane, keda ma ei näe elu sees ka sellist asja tegema…Aga näed…Üllatavad need kohalikud ikka ja jälle. Kusjuures Adi ise pole mitte kunagi ühtegi uimastit tarvitanud, see tüdruk, kelle ta uimastas, käitus kolm päeva väga imelikult, aga ka tema arust oli see naljakas, kui pärast teada sai, mis temaga tehti. Aa ja kõigele lisaks on selle tüdruku ema narkopolitseinik:) Nii et great success, Adi!

Aga sünnipäevahommik oli ka eriti mõnus. Päike paistis, väljas oli 30 kraadi sooja…Te võite arvata, missugust rõõmu teeb selline sünnipäevailm inimesele, kes on enamasti harjunud seda tähistama lörtsi ja plögase ilmaga….Ja eriti tujutõstvalt mõjus see, et kohe hommikul tuli Adi oma mootorrattaga mulle järgi ja läksime koos koogimaterjali ostma. Pärast poeskäiku jäi ta veel väga temalikult abivalmilt ka kooki küpsetama:) Ja niiiii hea šokolaadikook tuli! Täpselt selline, nagu olema pidi. Seega super tiimitöö:) Üksi ma tavaliselt sellist valmis ei meisterda:) Aa ja pärast oli mul vaja minna internetikohvikusse ja Adi tahtis mulle näidata shortcuti, aga kuna ta oli mootorrattaga ja ma pidin minema sinna jalgrattaga (et pärast kuidagi tagasi saada), siis ta lihtsalt sõitis aeglaselt mul motikaga ees ja ma uhasin oma fixiega järgi 😀 Päris naljakas oli:)) Aga jah…Selline kannatus mehel:) Samas…Indoneesias ju aega on:)

Aga selline see päev siis oli. Õhtul käisime veel väikse pundiga ühe hotelli katusel baaris, kuulasime muusikat ja nautisime lihtsalt mõnusat sooja õhtut. Hästi rahulik, aga hästi soe ja mõnus sünnipäev igatepidi. Pärast sünnipäeva tabas mind aga eriti suur kurbus. Ehk siis 10. märtsi võib ametlikult siinsetest päevadest kõige suuremaks koduigatsusega päevaks lugeda. Ja see oli mulle hästi suur üllatus nii tunda, sest pole kunagi väga suur koduigatseja olnud. Aga kõikide koduste õnnitluste saamine ilmselt pani kuidagi asjade üle mõtlema ja nii ma siin istusingi õhtul oma toas, kuulasin kurbi laule ja vaatasin vanu pilte:) Selline emolaps:) Ja kui need emotsioonid tabasid kuidagi ootamatult, siis veel ootamatum oli minu jaoks see, mis sai edasi…

Nimelt ärkasin järgmine päev ja avastasin, et tegelikult on mulle Indoneesia elu meeldima hakanud… 😀 Ennast ajab ka naerma, sest pigem olen terve blogi kulutanud vingumisele, kuidas mulle siin ei meeldi, aga ma ei tea…See 10. märts käis mu peas mingi suurem plõks vist ära ja kuidagi avasin silmad sellele kultuurile teistmoodi. Ilmselt hakkasin mõtlema Yogya lõpu lähenedes sellele, mida kasulikku ma siit õppinud olen. Enda lemmik kõikide asjade seas on hästi suur keskendumisoskus. Ehk siis ongi nii, et vaba aega nii palju, et võimalik lihtsalt võtta üks asi ette ja siis täielikult ennast sellele keskenduda. Näiteks on mõnel päeval ainus tegevus filmivaatamine. Ja siis ongi nii, et vaatan ja elan 100% sisse, sest mul ei ole mitte kuskile kiiret ja ma ei pea samal ajal peas mõtlema sellele, et kas ikka jõuan lõpuni, sest veel vaja sinna minna ja seda teha. Ka trennis saab olla täpselt nii kaua, kui süda lustib, mitte kuskile kiiret ei ole. Üleüldse…Võid lasta enda järgi oodata, kui läheb veel sättimisele aega, keegi ei pahanda, sest nagunii oleme juba tunnikese või poolteist hilinenud. Või siis see, et kõigest on suva…See on kuidagi andnud selle oskuse, et ei pea muretsema ja planeerima kõike ette. Lõpuks laheneb kõik nagunii… Ehk et ma ei oskagi seda seisundit kirjeldada, mis ma siin saavutanud olen, aga igaljuhul on see ülim rahulikkus kõige suhtes ja kuidagi iseenese soovide järgimine, ilma et peaks üleliia kõikide muude viisakusreeglite või kohustuste pärast muretsema (ehk siis see pole vast kõige parem asi, mida omandada tegelt, aga siin on nii, et inimesed hoolivad vaid iseendast enamasti ja teevad pea alati seda, mis neid endid just rõõmsaks teeb. Samas ei häiri üldse, kui keegi teine tahab teha midagi muud, siis las ta läheb ja teeb…Lihtsalt ongi, et igaüks olgu õnnelik ja tehku seda, mida parasjagu teha tahab).

Igaljuhul on see uus olemine väga meeldiv:) Tõesti ei tea, kust see tuli või mis järsku juhtus, aga mul kuidagi tunne, et enne võitlesin oma peas sellele kultuurile vastu, sest see on tõesti 180 kraadi teistsugune kui meie oma. Kuidagi hästi raske oli leppida, et asju tehakse nii nagu tehakse, sest see ei ole ju normaalne! Aga ilmselt oli vajalik see äratundmine ja tunnistamine, et äkki ei ole hoopis meie normaalsed:) Teiseks mõjus ilmselt ka see, et olin siin hästi järsku nii palju üksinda ja sain mõelda kõik mõtted tuhat korda läbi ja ilmselt te teate, mis siis juhtub:) Eriti kui samal ajal toimub veel selline negatiivne võitlus kultuuriga. Igaljuhul muutub kõik kuidagi väga negatiivseks ja tekib veel rohkem mõtteid ja tekibki selline surnud ring ning mõte, et nii ju ei saa! Kui nüüd tagasi mõtlen, siis mul tuli meelde raamat ”Eat, Pray, Love”. Mäletan, et kui seda lugesin, oli minu kõige lemmikumaks osaks Itaalia, sest see oli kuidagi nii rõõmsameelne, energiline ja kaasahaarav. Sellele aga järgnes India, kus oli palju eneseanalüüsi ja samuti endaga võitlemist. Tean, et seal olid tunduvalt ekstreemsemad üksinduse tingimused kui mul siin, aga ilmselt on see protsess suht sama. Ka Gilbertil tekkis seal segadus, kuidas saab lihtsalt tunde istuda ja mediteerida ning mitte midagi teha, mitte millestki mõelda. See vastupanu toimis tal ka päris pikalt ja mingi hetk lihtsalt toimus mingi muutus ja see teistmoodi mõtteviis osutus võimalikuks. Ja kui see barjäär iseendas ületada, saabub see veider rahumeelsus:) Igaljuhul sai see India osa seal teoses minu jaoks täiesti teise tähenduse:)

Aga hästi äge on see, et see muutus enne lahkumist toimus. Muidu oleks vast jäänud selline negatiivsem mälestus, aga nüüd sain kogu kogemuse väärtusest juba kohapeal aru:) Eriti kinnitas mulle seda rahumeelsust ja aeglust Markuse külaskäik. Ta kõndis nii kiiresti, rääkis palju kiiremini ja tegi kõike kiiremini:) Ehk siis ma olen ikka väga flegmaatik nüüd 😀 Ja ma mäletan, et kui ise siia tulin ja kohalikega nt kuskile jalutasin, öeldi mulle ka, et ära torma niiviisi…Rahu, aega on:) Aga ma usun, et selle ütlemine ei mõju…Tulebki elada veidi selles uimases tempos ja siis…. 🙂 Aa ja ilmselt on see muutus kaasa toonud ka selle, et ma pole enam väga kirjutanud. Sest kõrvalnähuna kaasneb sellele rahule teatav laiskus:) Loodan, et Eestis saan sellest osast üle, aga veelgi rohkem loodan, et ülejäänud õpitu jääb:) Hästi kurb on see, et Jutta kahjuks sellist seisundit ei saavutanud…Aga ma üldse ei imesta ka, sest tal on need elamistingimused ikka vastavad, et lõpuni välja selle kultuuriga võidelda. Just rääkis, et nägi üks päev kodus suurt rotti ja ei saanud terve öö magada, sest üks kohalik ütles, et need rotid tulevad vahel voodisse ka. Ja uskuge…Neet rotid on siin suured! Kassid enamasti väga kardavad neid ja ma üldse ei imesta miks… Huh… Ebameeldiv!

Nii palju siis sünnipäevast, mis tõi kaasa üldise muutuse state of mindis. Aga küllaltki oluline asi, mis meil veel toimus, oli projekti lõpetamine:) Markus nägi seda lõppu:))) Päris naljakas oli ikka:) Igaljuhul toimus meil veel enne lõppu mitmete ürituste tühistamine (klassika!) ja siis lõpurongkäik. Meie Juttaga andsime projekti osas alla juba nädalaid tagasi ja otsustasime, et teeme lihtsalt ära need asjad, mida meilt palutakse ja püüame panna neid detaile läbi mõtlema, aga see on ka kõik. Rongkäik pidi üldiselt välja nägema nii (ja oh üllatust, ka tegelikkuses nägi välja nii), et panime kõik riidekotid pähe (meiega liitusid teised organisatsioonid ja mõned juhuslikud inimesed tänavalt), tegime suured plakatid sloganitega, lisaks oli meil kilekottidest meisterdatud maskott, kaks väga aktiivset üritusejuhti ruuporitega ning nii me kõik marssisime mööda Yogya peatänavat ja lõpus siis kirjutasid kõik osalejad valgele linale enda pühenduse. Aa ja neid samu riidekotte, mida me tähelepanu püüdmiseks mütsidena peas kandsime, said inimesed meie käest tasuta, kui tõid meile kilekotte. Aga keegi ei toonud väga, sest väga indoneesialikult jäi see inimene haigeks, kes vastutas flaierite eest ja need jõudsid liiga hilja kohale, et inimestele informatsiooni andmiseks jagada ning muud reklaami meie ettevõtmisele ei tehtud (ma jätkuvalt ei tea miks, sest me üritasime neile seletada, et muidu ei tule keegi oma kilekottidega, aga nad ei uskunud). Aga jah…Meie Juttaga valmistasime paar õhtut varem minu juures maskoti ning tegime mõned plakatid ja suure bänneri (siinkohal tänud Nooruse seenemetsa sisetöödele, sest aerosoolvärvide kasutamine on nüüd väga käpas mul:)). Ja lisaks küsisid need ruuporitega ürituse eestvedajad meilt, et teil mingi slogan on meile hüüdmiseks, meil ei olnud, sellepeale öeldi, no vot, siis mõelge välja! Ehk siis umbes see teema, et sul on 10 sekundit mulle mulje avaldamiseks, go! 😀 Sel korral oli 10 sekundit siis slogani jaoks. Täiesti tuimalt ja oma uue rahumeelsusega ütlesin, et hüüdke lihtsalt ”Go on a Plastic Diet” ja nii oligi:) Igaljuhul saime veel Juttaga korralikult naerda kogu selle segasummasuvilalaadse asja üle:) Aga nüüd on ta läbi. Eile oli veel viimane õhtusöök kõik koos, saime kingitusi, kinkisin ise oma kahele lemmikutele Eesti lipud ja pidasime kõnesid.

Täna on juba meelestatus väga valmis lahkumiseks:) Teen siin rahulikult veel viimaseid asju, viimased poeskäigud, viimane rattasõit Adiga jne. Ehk siis olen valmis edasi minema ja ootan kõike järgnevat täiega:) Põnev põnev…Ja kuna nii paljud küsinud, siis vastan juba ette ka teistele ära, et edasine marsruut on mul siis Singapur-Bali-Singapur-Filipiinid-Singapur-Malaisia-Tai saared-Malaisia-London-Eesti. Kodus peaks olema 6. või siis hiljemalt 7. mai;) Aa ja see küsimus ka, et mis ma edasi nendes riikides teen:) Mitte midagi! Lihtsalt rändan ringi ja avastan teisi kultuure oma uue rahuliku meelega:) Igaljuhul ootan põnevusega, mis saama hakkab:) Aga ootused hoian sel korral igatepidi hästi madalal, et mitte läbi elada uuesti sellist pettumust, nagu mul oli siia saabudes:) Aga hea küll…Kahe päeva pärast Singapurist kirjutan viimased asjad veel kultuurist, mis siin elades silma on jäänud ja mida pole suutnud kuskile mujale jutu sisse panna ja siis juba Bali.

 

Tsautsauuuu ma nüüd poodi;) Olge tublid:)

Kultuurinurgake vol 2 ehk kuidas on Indoneesias lood hügieeniga:)

Tere jälle, armsad sõbrad. Istusin täna oma hiiglasliku söögilaua taga, sõin üksi lõunat ja mõtlesin, mida edasi teha ning välja mõtlesin. Kirjutan ja saan enne sünnipäeva veel ühelepoole oma ühe siinse lemmikteemaga:) Puhtus Indoneesia moodi:) Aga enne kui ma selle järjekordse kultuurikesksema postituse juurde asun, pean veidi vabandama oma eelmise kirjutise pärast. Mulle tegelikult üldse ei meeldi niimoodi avalikult ühte inimgruppi või rahvust hukka mõista, nagu ilmselt eelmises postituses tegin, aga lihtselt on jah kurb tõsiasi, et need inimesed, kellega pean siin oma projekti raames kokku puutuma, lihtsalt juba mõjuvad meile niimoodi ärritavalt ning kahjuks nende tõttu olen ka ülejäänud inimeste suhtes pigem negatiivselt eelhäälestatud. Aga ilmselt jah… ma tõesti ei osanud sel hetkel teha muud, kui kirjutada:) Sest internetti mul ju ka siin enam ei ole, et saaks kellegagi skypeda ja seal need ebameeldivad teemad ära lahata. Aga jah…Nüüd kui olen saanud siin mõne päeva jälle AIESECi omadest eemal olla ja iseendaga tööd teha, et mingi rahu taas leida, saan ju tegelikult väga hästi aru, et viga ei ole võib-olla üldse neis, vaid meie oleme siin võõrad ja see on nende kultuur, nende normaalsus ning meie oleme need, kes peaksime sellest aru saama, seda mõistma ja järeleandmisi tegema. See oligi tegelikult mu originaalplaan:) Ja naljakas…Enne kui siia tulin, tegin palju intervjuusid, mille käigus küsiti ka seda, mis on minu miinused töötajana ning sellele oli üle ootuste raske vastata. Ütlesin alati, et kindlasti ei pea ma ennast ideaalseks töötajaks, aga niimoodi konkreetseid asju välja tuua on päris keeruline. Aga eile sellele küsimusele mõeldes, tuli näole muie, et uskumatu…Selles kultuuris elades olen päris palju enda nõrku kohti tundma õppinud. Ehk et üle ootuste raske on olnud siin kultuuriruumis iseendaga hakkamasaamine seda eelkõige viha emotsioonide talitsemise mõttes (nagu seda võis olla näha ka mu eelmises postitusest :D). Ema küsis õigesti järgmisel hommikul, et oled sa kindel, et nad google translate’i abil su blogi seal ei loe:) Ma ei tea…Ma tean, et ameeriklased mõned tõesti lugesid, aga ma südamest tahan loota, et indoneeslased seda ei tee. Sest olen neid päris kõvasti hukka mõistnud (ja oma mõtetes uskuge, oi kui palju kordi päevas! Neid aga õnneks ei suuda ära tõlkida ükski translator), aga ma saan tegelikult maha rahunedes aru, et see kõik on tegelikult minu probleem, et ma siia ei sobi ja mitte nende. Lihtsalt nüüd tean jah, et mu nõrkused tulevad esile, kui pean koos töötama inimestega, kelle tööstiil ja -tempo on minu omast lihtsalt niivõrd erinevad ning kui ma ei ole võimeline ise vajadusel kõike ära tegema (keele pärast siis). Ehk et lühidalt, laiskus ja ükskõiksus kõige suhtes ei ole minu teema. Samuti ei meeldi mulle liigne tähelepanu ning juskui objekti staatuses olek. Jah, ma poleks arvanud, et see nii keeruline olema saab ja ma poleks ka seda arvanud, et üks kultuur tervikuna kuidagi nii suurt vastumeelsust tekitada võib, aga nüüd siis tean ja võtan seda eelkõige kui kasulikku õppetunnina iseenda kohta:) Igaljuhul indoneeslanse, kes sa peaksid nüüd olema üllatavalt mitte laisk ja tõesti mu postitusi tõlkima ja lugema, ma vabandan su ees…Sinu kultuur, sinu elu, minu probleem, et ma aru ei saa.

Aga jah…aitab eneseanalüüsist:) Jätkan pigem jälle vanal lainel ehk väga enese normidest lähtuva aruteluga sellel teemal, kuidas on meil siin lood hügieeniga:) Lühidalt vastates võin kohe ära öelda, et need lood siin head ei ole:) Võib-olla pole ka päris nii hull, kui kartsin, aga see tuleneb suuresti minu elupaigast, kus usin Bibi muudkui päevast päeva koristab ja peseb ja küürib. Aga õnneks olen viibinud piisavalt ka sellisest traditsioonilistes indoneesia elamistes ja näinud sealset reaalsust, mis esialgu tundus mulle kuidagi eriti vastuvõetamatu, aga nüüd on ka minusugune Monk hakanud tegema selles osas väikseid järeleandmisi:) Aga ma pikalt ei hakka ainult sellest kirjutama, et must on. Pigem tahaks rääkida sellest, kuidas selle hügieenihoidmine siin käib:) Ja mõned teemad võivad olla sellised ebameeldivamad, ma ei tea…Aga ma lihtsalt ei saa neid välja jätta…Endale tunduvad liiga veidrad:) Alustagem siis!

Dušitamine:) Enne kui siia tulin, teadsin, et minul on kodus soe dušš. Olin selle üle megaõnnelik ja mäletan, et Brytta naeris, et ole ole  praegu õnnelik, nagunii kui kohale jõuad, on nii, et ise keedad vee, paned pange, vinnad pange nööriga lae alla ja lased sealt endale vee kaela vms:) Päris nii see muidugi ei ole ja jälle on minul vedanud, sest mul on oma magamistoas päris isiklik vannituba, kus on täita euroopalik dušš. Aga see on haruldus! Kuskil mujal elamises ma midagi sellist veel näinud ei ole. Aga missugune on siis klassikaline Indoneesia dušš? Üldiselt näeb vannitoa süsteem (dušiks ma seda ise ei nimetaks) välja nii, et on ehitatud kivist ja plaatidest vannilaadne suur anum, kuhu sisse jookseb seinakraanist külm vesi, kus see siis soojeneb. Anuma äärel on väike pangeke ja pangega muudkui võtad vett ja kallad endale kaela. Ja nii seal siis see külma veega möllamine käib, kogu põrand märg ja mingit mõnusat duši nautimist kui sellist ei ole:) Praktiline ja kiire protseduur! Ah jaa…Vahel on need anumad ka sellised eriti vanad ja võib-olla kogu aeg vett täis olnud, et seal kasvab juba õrn kord vetikaid, aga noh…oleme ju ka meie osake loodusest, mis seal ikka:) Igaljuhul mäletan väga hästi oma esimest kokkupuudet sellise dušiga. See oli mu esimeses rannas, kus ujusime ja pärast mida kõik ennast puhtaks pesid. Mäletan, et olin seda süsteemi nähes väga segaduses…Ei saanud aru, kas ma pean sinna alumasse sisse ronima ja seal ennast vannitama või võin vett ka põrandale ajada… Ja oligi nii suur segadus, et lõpuks küsisin kohalike käest, kuidas see täpsemalt käib…Nad vaatasid mind nagu ilmaime, et mis mõttes?! Lähed sisse ja pesed ennast puhtaks:) Ma vaatasin seepeale seda vetikaid täis anumat, et ma ju ei taha sinna sisse ronida, et äkki seal juba enne mind mitu inimest käinud…Sellepeale hakkasid nad naerma, et rumal, muidugi ei lähe sa SINNA sisse, sealt võtad lihtsalt vett! Aga lisasid, et kui sa ikka väga tahad, võid ju sisse ka ronida, aga me üldiselt seda ei soovita:) jah…jätsin selle ronimise ära ja nüüd olen juba targem;) Aga jah…sooja vett kui sellist…ei! Seni ainult minu enda kodus…

Nii järgmine suur üllatus mulle…WC:) Hea teema, millest blogis kirjutada, aga ma ei saa seda välja jätta:) Mäletan jälle oma esimest kogemust. Olin just lennujaamast üles korjatud, kui läksime AIESECi omadega ühte kohalikku rahvusrestorani. Pikk reis seljataga, ütlesin kohe, et ma käiks enne tualetis ära. Viidi mind siis hobustest (jah, nad olid restoranis sees) ja muudest imeloomadest mööda ja näidati, siin see on. Sain sisse ja vaatasin, ainult pott ja käsidušš. Ei ole paberit, ei ole isegi kohta, kuhu paber käiks, ei kraanikaussi, ei seepi, ei midagi… Mõtlesin, et okei…naljakas…muidu peen restoran ja siis nii. Läksin siis muidugi välja, nõudsin paberit ja pärast veel kraanikaussi ja seepi, nagu kord ja kohus 🙂 Ise imestasin, et kuidas nad küll nii… Aga olles nüüd siin juba teist kuud, tean, et nii ongi. Hea et seal isegi pott oli, tavaliselt pole avalikes tualettides sedagi, lihtsalt maa sees mingi potilaadne asi ja ämber selle kõrval. Aga jah…rääkides nüüd edasi paberist, siis on lood nii, et siin nad ei kasutagi WC paberit, mitte üldse! Uskumatu, kas pole 😀 Aga nii on…Küsisin kohalikelt selle kohta ja mulle öeldi, et meil on käsidušid, milleks paber?! Aga ma küsiks sellepeale vastu, et okei teil on dušid, aga kus on siis seep, et pärast oma käed ka puhtaks pesta?!? Sest minu fantaasia on kahjuks väga elavaloomuline ja kuna siin on alati kombeks kättpidi tervitada tervitada, siis ma lihtsalt ei saa midagi parata, aga alati tekitab nende käte puudutamine minus teatava eemaletõukava pildi sellest, kus need käed olnud on ja mida nendega tehtud on:D Fuh… 😀 Aga nagu ma ütlesin, olen õppinud juba ka sellega toime tulema ja surun need käed ära, kui vaja:) Aga jah… alati siis kotis enda paber kaasas. Teile ka hea vihje, et kui kunagi Jaavale peaksite tulema, siis teate;) Pluss see veel, et kodus tunnen ennast juba megahalvasti sellepärast, et muudkui käin ka küsin, et mul jälle WC paber otsas:) Alati vaadatakse mind justkui nii, et kas sa sööd seda või miskit?!?! Ja kusjuures ainult pereema teab, kus need rullid on…Nüüd tean mina ka, et need on tema voodi all sahtlis…Piisavalt ebamugav koht, et sealt seda ise ilma küsimata võtta:) Kusjuures…kui nüüd päris aus olla, siis ühe korra ma salaja võtsin ka 😀 Vaatasin pikalt, et kedagi kodus ei oleks, hiilisin ta magamistuppa ja võtsin ühe paki salvrätte (sest WC paberi olin ma selleks hetkeks kõik juba ära kasutanud, järel olid vaid salvakad). Aga jah…Nali naljakas….Nad ise kulutavad vist max rulli poole aastaga. Ja siin muide müüakse ka paberit rullihaaval ja need rullid on üliväikesed:) Aga väga naljakas on ennast halvasti tunda sellepärast, et WC paberit kasutad:) Ja ikka kohe nii halvasti, et ei julge isegi uut rulli enam küsida. Kahjuks on minus aga tõesti suur süütunne tekkimas ja kui mul nüüd need salvakad otsa saavad, siis otsustasin, et lähen ise poodi ja ostan uued…Enam ma küsida ei julge 😀 Ja see ka, et olgugi, et nad pesevad ennast selle käsidušiga…Mulle jääb ikka arusaamatuks, et nad peaksid ju ikka paberit ka kasutama, et ennast ära kuivatada või miskit…Igaljuhul jah…see WC teema on minu jaoks jätkuvalt mõistatus, püüan lihtsalt seda teemat vältida:)

Aga kui teil võib-olla jääb nüüd mulje, et oh kui mustad inimesed need indoneeslased on, siis tegelt päris nii see ka vist ei ole. Vähemalt dušitavad nad küll vist ennast mingi neli korda päevas. Ja see on kuidagi alati hästi oluline osa päevaplaanist ehk et kui näiteks küsin lastelt, kellele vahel inglise keelt käin õpetamas, et mis sa eile tegid, siis kannavad nad ette kogu oma päevakava ja kõik duši all käimised loevad ka ette:) Aga üldises plaanis on siiski nii, et ega neile see hügieen väga oluline ei ole. Näiteks mul on siin indoneeslastega ülihea kõrvutada ameeriklasi, keda ka alles hiljuti põhjalikumalt tundma õppisin ja kes dešinfitseerivad haiglaslikult kõike ja kõiki ning seda kogu aeg! Päris naljakas oleks teada saada ameeriklaste muljeid indoneesiast, sest ma mäletan, et isegi euroopalikud arusaamad puhtusest olid seal kohalike jaoks fuh-efekti tekitavad:) Ehk siis jah…selline kätepesemise teema ei ole siin väga oluline, seda kohe kindlasti. Eriti hästi tuleb aga mu meelest selline üldine hügieeniükskõiksus välja jõusaalis, kus käin. No see esimene kord oli minu jaoks ikka peale selle, et jälle ebameeldivalt palju tähelepanu sain, igati iiveldust esilekutsuv kogemus. Nimelt on siin kohalikel arusaam, et konditsioneer on jõusaalis ebatervislik ja te võite ette kujutada, kui palav seal on, kui väljas paistab päike ja on 30 kraadi. Sellele lisada veel keskmine õhuniiskus 80% ja saategi saalitäie voolavaid trennihuvilisi. Ja noh, las nad voolavad, tulevadki kõik mürgid kehast välja, eks…Suur aga peitub sealjuures selles, et kõik masinad, hantlid, kangid, matid jne, mitte midagi ei puhastata enda järel (tegelikult puuduvad isegi vahendid, et neid puhastada). Pluss maas on vaip, mis on täis nii kuivanud kui värskeid higipiisku ja nüüd võib-olla te umbes võite aimata, kuidas see ruum haistmismeelele mõjuda võib:) Mmmmõnna:) Ma igaljuhul mäletan jälle väga elavalt oma esimest kohtumist sealse matiga, kui üritasin sellele end lihtsalt toetada, et teha küünarnukkidel toenglamangut. Suutsin vist kümme sekundit ära toetada, kui see mati hais lihtsalt südame nii pahaks ajas, et sain aru, et toenglamanguks tuleb Indoneesias leida mingi muu alternatiiv:) Ja nüüd ongi nii, et olen peaagu kõikidele harjutustele leidnud lahenduse, kuidas neid teha kas püsti või äärmisel juhul kuskil pingil istudes. Et nii on enam-vähem talutav. Ja selle üldise lõhnafooniga, mis taustaks, kui mattidele ja masinatele liiga lähedale mitte minna, sellega olen juba harjunud:) Hantlid on ka muidugi pigem sellised, et ma väldin nende vaatamist ja pärast harjutusi käin pesen ilusti käed ära ja siis jätkan oma trenni:) Tuleb kohaneda!

Siis muidugi see üldine elamise hügieen ja linnatänavad….Kõik on ikka väga prügi täis. Midagi tänaval sööd ja see otsa saab, siis pakend maha, paremal juhul jõkke…Siis ujub pakend ära ja probleem silme alt läinud. Kusjuures ka kodus…Päris palju viskavad mu pereliikmed igast kommipabereid ja selliseid väiksemaid asju maha, sest Bibi nagunii käib päevas korra harjaga maja üle, et mis ikka ennast liigselt vaevata ja prügikasti juurde minna. Ja muidugi linnatänavatel vaatan alati seda ka, kuidas kõikidel tänavatel on nii tohutult liiklust, et vahel õhk lihtsalt sinine autode ja rollerite tossust, aga ikka tehakse seal kõrval avatud grillil süüa ja inimesed istuvad seal sinise õhu sees maas ja söövad rõõmsalt. Ega see just ka kõige puhtam ei tundu, aga see on küll selline asi, millega tuleb lihtsalt kaasa minna ja seni olen veel elus:)

Ja ma ei teagi, kas midagi veel…WC paber oli minu jaoks põhiline 😀 Võib-olla kui toidust veel kirjutada, siis see on hästi tavaline, et toidu sees ronivad sipelgad. Alguses oli jälle veidi eemaletõukav, aga nüüd lihtsalt võtad sipelgad välja ja sööd edasi. Pigem on imelik, kui ühtegi sipelgat ei ole…Või näiteks saiast ronivad sipelgad välja või moosipurgist, mis peaks küll olema suletud, aga mille jälle mõni su pereliige on sulgemata jätnud, sest lusikas jäi purki, kuna kraanikauss oli liiga kaugel ja lusikaga ei lähe purk lihtsalt kinni….Aga kui Jutta üks päev rääkis, kuidas tal riisimasinast suur prussakas vastu vaatas, siis see on pigem ei mu jaoks, aga kohalikud võtavad ka selle välja ja söövad edasi…Harjumise asi. Kohati ma mõtlengi, et sellist hügieeni nagu hoitakse meie läänelikes elamistes, on võib-olla siinses kliimas raske hoida…eelkõige igast nende putukate pärast ja võib-olla sellepärast on inimesed ka kuidagi käega löönud ja läbi aegade nii lohakateks kujunenud…Ma ei tea…Aga jah…kuniks otseselt ei haise, siis mustus siin probleemiks pole:D Kole lause, aga nii on 🙂

Aa ja meelde tuli! Hambad:) Teema spetsiaalselt Tuisu Sikule:) Kui ma kõige muu suhtes võin öelda juba, et okei, on nii, siis on nii, aga kohalike hambad on küll suures plaanis nii eemaletõukavad, et jube. Küll on need nii lagunenud, et suus vaid kühmukesed, mis on pigem mälestuseks hammastest või siis ongi pooled hambad läinud. Ja nii väikestel lastel kui ka täiskasvanutel. Või on siis hambad suus mega puseriti…Igaljuhul selliseid ilusaid hambaid ma vist väga polegi siin näinud ja ma ei tea, kas see tuleb inimeste lohakusest ja laiskusest, et nad ei ole viitsinud nende eest hoolitseda või on see siinse rahva puhul geneetiliselt kuidagi kaasas…Või on need kaks seotud, et kunagi pole väga hoolitsetud ja nüüd juba muutunud geneetiliseks…Jällegi ei tea, aga fakt on see, et hammastega lood head ei ole:)

Vot nii…Nüüd on vist küll enam-vähem kõik ja see teema ka südamelt ära ning võin oma eluga edasi minna jälle:) Igaljuhul tegelt usun, et üldiselt mõjub mulle siin elamine selles mõttes isegi hästi, et muutun võib-olla veidi avatumaks, kui keegi näiteks mulle mingit toitu käega pakub või šokolaaditahvlit paljaste näppudega lahti murrab, nii et sõrmejäljed sinna sisse sulavad ja siis ma seda sööma pean…okei…tegelt ma ei tea…Mõned asjad vist siiski jäävad vastuvõetamatuks isegi pärast Indoneesiat 🙂 Pirts-Riti lõpetab nüüd ja püüab edasi, et normaalsemaks saada:) Tänan tähelepanu eest:) Tsauuu:)

…siis kui Riti ja Jutta lõpuks endast välja läksid…

Otseülekanne meie koosolekult. Ehk et alustan otse siit UGMi kampusest, sest mu kannatus on praegu nii viimse piirini viidud, et ei oskagi vist muud teha, kui lihtsalt toimuvast kirjutada.

Okei…ma ei saa seda päris otse teha ehk et kirjutada sellest, mis siin toimub. Nagunii ei jõuaks ma oma kirjutisega koosolekul lõpuni ja lisaks pean vist alustuseks selgitama veidi tagamaid. Mis juhtus, et kaks lääne neiut sinnani viidi, et nad lõpuks koosolekul kohalikele ütlesid, et nad ei ole enam nõus projekti ettevõtmistes osalema. Nimelt sai see alguse eelmisel nädalal. Pidime nädalavahetuseks minema suure pundiga ühte teise linna, Semarangi. Plaanisime seda juba kaks nädalat ja kõik oli eriti tore ning mina ja Jutta olime juba väga suures ootusärevuses (VIGA! Inimesed, kes te kunagi Indoneesiasse tulete ja kohalikega midagi plaanite, ärge minge ootusärevile, sest sellevõrra suurem on pettumus, kui plaanid tühistatakse). Igaljuhul mäletan meie eelmise nädala koosolekut, kus rääkisime Juttaga, et nii äge, et sel nädalal nii palju tegemisi: neljapäeval lähme kohalikku ööklubisse ja reedel sõidame Semarangi ning kuni pühapäevani oleme seal. Seega lõpuks ometi teeme midagi teistmoodi ja lõpuks ometi ei ole meil loodetavasti nii palju vaba aega.

Siis aga tuli uus päev. Tulin just trennist ja nägin sõnumit, mille oli saatnud mulle üks kohalik AIESECar Devi. Sisu oli üle ootuste ärritav: Jutta ja Riti, Semarang on kahjuks tühistatud, sest teil on see nädalavahetus mingi projekti üritus. Kirjutasin vastu, et mingu nad kah…pole meil mingit üritust, seega ei ole vaja tühistada, me lähme Semarangi, no matter what! (Ma tõesti ootasin seda!) Kirjutasin ka projekti omadele, et eile me ju leppisime kokku, et nädalavahetus on meil vaba, aga kui otsustasite jälle viimasel minutil siiski midagi teha, siis arvestage, et mind ja Juttat ei ole. Seega üks põhjus kõrvaldatud! Minek! Aga ei… Siis tuli välja, et mu õde Bella ei saa minna, sest peab olema ema palvel kodus. Nimelt ehk mäletate, et mu ema tuli alles silmaoperatsioonilt. Operatsioonilt, mis seni kellelegi korda ei läinud ja nüüd siis järsku…Pluss veel see, et meil on mingi megasuur meeskond, kes kõige eest hoolisteb ja ei ole lihtsalt mõeldav, et tekiks olukord, kus ema, kes päevast päeva midagi ei tee, vajaks oma tütre abi, kes kohe kindlasti mitte midagi ise ei tee…Valetas see Bella! Ma ei usu jätkuvalt, et see oli põhjus, miks me ei saanud minna, sest tagantjärgi võin öelda, et Bellat peaaegu et ei olnud kodus nähagi see nädalavahetus. Aa…aga miks me siis Bella pärast minna ei saanud…Sest pidime tema tädi juures ööbima. Kusjuures tegelikult ei pidanud enam! Nimelt leppisime juba eelmine nädalavahetus kokku, et ööbime hoopis ühe AIESECi liikme, Azize juures. Kirjutasin siis jälle Devile, et me ei pea tühistama, sest ööbime ju Azize juures. Nii…ootasin veidi ja sain juba aru, et kohe tuleb mulle uus põhjus, miks ka see variant ei tööta. Tuligi…Azize juures on veeuputus! No kui suur on tõenäosus selleks?! Nii siis küsisin, et äkki saame lihtsalt ööbida kuskil hotellis või hostelis, vahet ei ole…(selleks hetkeks oli mul juba lihtsalt kinnisidee, et me peame minema ja me peame just see nädalavahetus minema, sest ma lihtsalt ei suuda enam ühtegi asja tühistada, sest seda ma ainult siin teinud olengi!). Sellepeale ei vastatud mulle muud, kui et Aziz ei saa nagunii meiega tulla, sest on haige. No vahet ei ole…Ärgu tulgu…Me ei tunne teda nagunii väga! (Jutta küsib minult siiamaani, kes see Aziz üldse on, ma pole kunagi näinudki :D) Nii…Ja sellest sain ka juba eos aru, et hotelli variant ei sobi ja pakkusin välja, et lähme siis ainult üheks päevakski, sest see linn on ju vaid Yogyakartast 2,5 h kaugusel. Ja sellele sain vastuse, et äkki oleksime nõus minema järgmine nädalavahetus. Aga kahjuks on mul selle nädalavahetusega enda plaanid (eelkõige sünnipäeva puhul, mis tulemas), seega EI! Kirjutasin vastu, et see nädalavahetus, meie tahame minna see nädalavahetus! Aga jah…Nagu te juba ilmselt jutu algusest ja ka mu emotsioonidest aru saite, me ei läinudki. Devi lihtsalt lõpuks ei vastanud enam ei mulle ega Juttale ja nii meie reis ära jäi. Paar päeva siis Juttaga siin kirusime neid kohalikke taga, aga siis rahunesime jälle maha (ilmselt mõjus meile rahustavalt see neljapäevane meeleolukas klubiõhtu:D).

Miks see lugu aga täna taas aktuaalseks muutus ja mind ärritas, oli nimelt see, et seesama Devi, kes kuskilt maalt lihtsalt ei vastanud enam mu sõnumitele, sest ma suutsin alati mingi alternatiivi talle välja pakkuda, tuli mulle täna oma rolleriga järgi, et mind koosolekule viia. Ja ma isegi ei küsinud, miks roller ja mitte auto, aga vastuse sain sellegipoolest, et ta auto on paranduses ja see oli ka põhjuseks, miks Semarang ära jäi. Ehk et selleks ajaks oli mul tunne, et mulle valetasid nad kõik, Bella, Aziz ja ka Devi, sest kõigil oli mingi oma põhjus, ühel vähemusutavam kui teisel. Ma lihtsalt ei näe, miks nad ei võiks tõtt rääkida ja lihtsalt võtta vastutus ja öelda ausalt, ei, Riti ja Jutta, ma ei lähe ja see on põhjus ja kõik! Sada miljon keerutust ja põhjust…kui häiriv.

Ehk siis sissejuhatus koosolekuks oli olnud väga meeliergutav. Nii nüüd siis järgmine etapp mu enesestväljumisel. Jõudsin siis koosolekule, tegin Devi rolleri pealt nii kiirelt minekut, et ta vist ei jõudnud päriselt pidamagi saada veel 🙂 Ma lihtsalt tundsin, et ma ei taha temaga sel hetkel mitte üldse rääkida, sest võin midagi mõtlematut öelda. Ja muide…kui kogu see Semarangi asi tundub teile praegu hästi mõttetu asi, mille peale ärrituda, siis ma ütlen lihtsalt nii palju, et olen pooleldi teiega nõus, aga ütlen ka seda, et kui eelmäng selleks olukorraks on kestnud juba poolteist kuud ja ikka ühtlases kõige tühistamise rütmis, siis see ärritumine ei ole enam nii imekspandav…Nii aga nüüd lõpuks koosolek. Eelmisel koosolekul, nädal tagasi, panime Juttaga väga täpselt punkt puntki haaval paika, mis informatsiooni meil selleks koosolekuks vaja on ja mis peab olema tehtud (nimelt meil endal siin asjaajamistes suur miinus see, et ei oska piisavalt kohalikku keelt ja kohalikud ei oska jällegi inglise keelt). Jõudsin siis kohale ja küsisin ükshaaval kõik punktid läbi. Mitte midagi polnud tehtud. Muidugi! Küsisin siis juba päris ärritunult, et mida me siis üldse täna arutame, samu asju, mis nädal tagasi?! Aga ei…Tuli välja, et see plaan, mille me tegime ja mille üle hõiskasin, et panime kohalikud tööle, selle me nüüd siiski üldse tühistame ja kogu see tudengite ja ühikate teema jääb ära. Ainus asi, millel võib-olla oleks olnud mingi praktiline tulem…Mis me nüüd siis selle asemel teeme. Nimelt hakkame ette valmistama oma lõpuüritust (minu arust pole see projekt veel nagu algustki saanud, aga noh, hea küll, lõpetame ta siis ära, enne kui kõik päris käest läheb ja me Juttaga närvivapustuse saame nende inimetega koostöötamisest). Igaljuhul näidati meile väga kaasahaaravat ja sellist ehtsat motivatsioonivideot teistes linnades tehtud üritustest, mille nö harukampaania ka meie projekt on. Ehk siis selle eeskujul peaksime korraldama siin ühe laupäevase infopäeva ja rongkäigu, mille käigus vahetame muu seas ka inimeste kilekotte riidekottide vastu. Ja ma ei tea, see ilmselt ei tundu nii halb mõte, aga Jutta küsis kohe väga õigesti selle peale, et MIKS me seda videot näiteks juba koolides või külades ei näidanud ja MIKS me pole ise seda varem näinud?! Ei tea…Muidugi ei tea…Mitte keegi ei tea mitte midagi. Muideks, ma pole veel päris täpselt sedagi aru saanud, kes on siiski see kõige tähtsam vastutaja meie projekti eest või kes üldse osaleb meie tegemistes, sest alati on uued näod, alati toovad nad uut infot ja ei tea varasemat. Kui tüütu! Igaljuhul jaa…Siis läks lahti indoneesiakeelne arutelu, mida me siis täpsemalt selleks päevaks vajame ja me Juttaga lihtsalt klatšisime inglise keeles kohalikke. Ma arvan, et täna oli parem päev Juttal (mäletate, me siin kordamööda ergutame ja motiveerime üksteist), kuigi ka tema oli endast väljas. Igaljuhul suutis ta veidi mu tuju parandada. Aga jah…see kõik on üks suur kaos ja kuskilt maalt see koosolek lõpes. Ja ma usun, et kõik said aru, et meil on nii suur tüdimus peal ja motivatsioon null. Ja ma ei hakka kõiki koosoleku detaile välja tooma, aga uskuge, idiootsusi oli kõigega, eelarvega, lõpuüritusega ning ka koosoleku üldise korraldusega. Igaljuhul ei suutnud ma mitmel korral end tagasi hoida ning purskusin väga sobimatutel hetkedel kõvahäälselt naerma, mille peale, mind nagu idiooti vaadati :D.

Lõpuks jäime aga ülikooli vaid mina, Jutta ja üks täitsa meeldiv AIESECar Abie. Nimelt jäime sinna, sest ta tahtis rääkida mingist salapärasest AIESECi asjast, millest ta oli meile juba mitu päeva sõnumeid saatnud. Ja mis oli see asi… Nad tahavad, et mina ja Jutta teeksime video enda siinsest tegemistest, kogemusest ja räägiksime, kuidas meile meeldis, et järgmistel vahetusinimestel oleks hea vaadata. Ehk siis justkui reklaam kohalikule AIESECile. Ja ma ei ole kunagi valetaja olnud. Ei valetanud ka sel korral:) Ja no nii kurb kui see ka polnud, ei valinud nad tõesti õiget päeva selle küsimiseks… Igaljuhul purskusin mina selle jutu peale taaskord naerma. Jutta õnneks avas meie vastuse mõistliku märkusega, et ilmselt on selleks juba veidi hilja, sest kõik meie tegemised on siin juba suht tehtud, et mida me veel filmiksime?! Selleks ajaks olin ka ma enda vastuse suutnud piisavalt läbi mõelda, et see enam-vähem viisakalt kõlaks ja ütlesin väga ausalt, et tead, Abie…ma kardan, et ma ei oskaks seal videos mitte midagi sellist öelda, et need järgmiseda vahetusinimesed tahaksid siia tulla. Ehk et kogu selle programmiga on olnud ainult pettumus pettumuse järel ja kui see välja arvata, et mul on elamisega tohutult vedanud ja see, et olen saanud siin ikka korralikult kultuuride kohta õppida, siis ma ei näe ühtegi positiivset asja, mida seal videos välja tuua. Nii et sorri, aga minu poolt on kindel ei! Aga nagu ma ütlesin, on Abie täitsa okei ja ta hakkas sellepeale naerma ja ütles, et saab täiesti aru, et ta pidi lihtsalt AIESECi kõrgemate inimeste palvel seda meilt küsima. Aga jah tõesti, Abie on üks väheseid meie projektis, kes on minu ja Juttaga kuidagi samal lainel ja pigem abiks kui takistuseks kõige elluviimisel ja seega sai ta meist aru. Pigem läkski sellest hoopis lahti kogu projekti üle nalja tegemine ja Abie tuletas meile meelde seda päeva, kui siia saabusime, et mäletate, küsisin teilt, miks te just selle projekti valisite ja me vastasime Juttaga suht samu asju: see oli ajaliselt kõige pikem projekt (ja nüüd me siin passime oma vaba aja otsas), kirjelduse järgi tundus, et kõik on väga hästi läbi mõeldud ja organiseeritud ning me näeme palju erinevaid külasid ja pigem sõidame ringi, kui et püsime linnas paigal (jep…me külastasime kahe kuu jooskul kokku kolme kooli ja kolme küla ja kõik!). Aga Abie ütles, et teate, kui ma neid vastuseid kuulsin, mõtlesin juba sel päeval, et minge parem kohe koju tagasi, sest see kõik…not going to happen! Sest juba sel hetkel oli kogu organisatoorse poolega nii palju probleeme, meie seda lihtsalt ei teadnud. Oh jah… Oleks ma teadnud 😀 Ma arvan, et ma oleks kohe kuskile Balile edasi sõitnud ja lamanud parem seal…Vähemalt oleks olnud keskkond ilus, kus olla…

Aga jah…Nii lõpes mu koosolek. Laupäeval tahtsid nad midagi teha, ütlesin, et mind ei ole. Mul on sünnipäev ja ei kavatsegi mitte midagi nendega teha. Ja pole üldse minulik nii öelda, aga enamasti ei aja mind keegi nii närvi ka 😀 Igaljuhul oli Jutta minuga pundis ja nüüd ongi nii, et koosolekutele me lähme, viimase külakülastuse ja ettekande teeme ära ning lõpuüritusele lähme ka, aga mingit muud tilulilu me enam kaasa ei tee. Aa ja muide see oli koosolek, aga mis on uudist mu kodus… See lugu tahtis juba meelest minna, aga see käib nii hästi sama jutu jätkuks, et pean ka selle ära rääkima. Mu kodus ei ole enam internetti. Nett läks meil salapäraselt kaduma eelmise reede hommikul, kui ma olin just täpselt lõpetanud oma pika skype’i kõne. Mõtlesin, et hea küll, ehk tuleb tagasi, sest vahel see ennemgi meil ära käinud (p.s. igasuguseid restarte ärge pakkuge, kes aidata tahab, sest need ei toimi, juba proovitud;)). Aga ei tulnud midagi tagasi. Laupäeval siis lõpuks küsisin enne väljaminekut nii möödaminnes oma õelt ja emalt, kas teil nett töötab, sain vastuseks oodatud ”ei”. Lootsin, et ehk nad võtavad midagi ette ja helistavad interneti firmasse, aga ei. Pühapäeva õhtul küsisin siis otse, et äkki keegi saab homme helistada. Jah, lubati, et Bella tädipoeg Jerry helistab, sest neil endal ka juba häirivaks muutunud, et internetis mänge mängida ei saa. Küsisin siis eile õhtul, kas Jerry helistas. Ei, läks meelest. Täna hommikul saatsin Bellale sõnumi, et palun tulete Jerryle meelde, et ta helistaks ja neti kohta uuriks. Kas midagi tehti…ei. Muidugi mitte. Ja no kui väga ma tahaks sellistel hetkedel, et kas mina oskaks indoneesia keelt või oskaksid siin kohalikud inglise keelt, et ma saaks ise selle lihtsa kõne ära teha, aga ei…nii need asjalood kahjuks ei ole. Ja nii me Juttaga homme interneti kohvikusse jälle lähmegi (kust ilmselt ka selle südamepuistamise üles laen:)). Aga võib-olla ongi hea…Meil Juttaga üksteist alati siin väga hea näha, sest saame üksteisest nii hästi aru, et üks alustab lugu ja teine juba mõistab lõppu ja emotsinaalselt ka kuidagi samal tasemel. Noh ikkagi samas olukorras… Aga jah… Selline tore lugu meil siin. Seega kui peaksin tegema tänasele päevale lühikese ausa kokkuvõtte, milline see oleks… Kas ma kunagi tulen veel vabatahtlikult Jaava saarele? Ilmselt ei (võib-olla ainult siis, kui siia lähedusse satun ning palju aega ja raha üle on ning mõtlen, et läheks vaataks, kas nende ühiskond on kuskile poole arenenud). Kas ma soovitaks kunagi kellelgi tulla Jaava saarele? Kui tahate näha väga teistmoodi kultuuri, tulge muidugi, kohalikega koostööd tegema, mitte kunagi (kusjuures isegi selle teise kultuuri nägemiseks soovitaks mõnda muud saart…Sumatra või Papua vast). Mis on mu suurim unistus praegu? Projekti lõpp ja Bali! Kaua veel? Ainult 14 päeva. Jess!

Kõik! Nüüd on vist emotsioonid peaaegu otsas. Ja võib-olla on mu tänane lugu hästi segane või võib-olla vastupidi ei tule selle kohaliku elu segasus välja, aga uskuge, kõik asjad käivad siin väga segaselt ja läbi mitme inimese, et küsid ühelt midagi ja siis hoopis keegi kolmas inimene, keda sa võib-olla pole elus näinudki, vastab sulle jne. Ainus, mis näib süsteemselt toimivat, on nende järjepidev kõige tühistamine. Palju edu neile! Meie õnneks varsti lahkume (kusjuures Jutta juba kardab, et ta ei lahkugi, sest peab siin oma viisat pikendama Balile minekuks, aga ka see käib eriti segase süsteemi järgi, et ühel päeval viid avalduse, kaks päeva hiljem saad samas kohas raha maksta, siis kaks päeva hiljem saad pildi teha avalduse jaoks jne jne, ehk et ta pole kindel, kas ta ikka 19. märtsiks selles tempos oma viisa kätte saabki. Aga peab saama! Muidu ma pakin ta oma kohvrisse, sest siia ma teda üksi küll jätta ei raatsi!). Aga okei…Lõpetan oma hädalduse ja luban, et olen järgmine postitus jälle positiivsem või vähemalt neutraalsem. Lihtsalt väike aus pilt teile sellest, kuidas meil siin see elu enamustel päevadel käib. Aga nüüd magama ja tsauuu:)

P.S. Midagi positiivset ka…See internetitu olek on võib-olla isegi kohati hästi mõjunud. Olen siin tegelenud palju filmide vaatamisega, mida olen alati tahtnud näha, aga milleks pole kuidagi aega olnud. Sain ka oma kaasa võetud raamatu läbi ja nüüd loen aktiivselt Indoneesia raamatut (mis tekitab minus veelgi enam seda emotsioon, et miks ma olen Jaava saarel?! Miks mitte Sumatra, Bali, Papua, Kalimantan…mis iganes!). Aga kõige parem on ilmselt see, et hästi palju on olnud sellist aega, et lihtsalt laman voodi peal, kuulan muusikat, vaatan lakke ja lihtsalt mõtlen. Vastan iseenda jaoks kõikidele küsimustele, mis ilmselt olid mu peas juba enne siiatulekut ning millele ma kuidagi ei ole suutnud vastust leida, aga nüüd ma olen vist juba päris lähedal 🙂 Nii et see mõningane selguse tekkimine tegelikult hoiab üldises plaanis tuju väga heana. Lihtsalt see tänane Devi ja tema katkise auto juhtum vallandas mul kogu selle emotsioonide puhangu ja oli heaks stardiks kogu sündmuste ahelale, millest ka teie nüüd osa saite…Vabandan:) Ma püüan enam mitte nii teha 🙂

P.P.S. Ja midagi eriti positiivset ka. Ehk mäletate mu eelmistest postitustest, et mul on siin kaks eriti toredat poissi, Adi ja Beni ja veendusin eelmisel reedel järjekordselt, et nad on mul ikka erilised kullatükid:) Nimelt käisime neljapäeval peol suurema pundiga, aga peol olime peamiselt kolmekesi, mina, Jutta ja Adi ja oi kui palju nalja meil sai:) Jutta telefonis on meil ka palju fotomaterjali, millest enamus ilmselt ei kuulu kunagi avaldamisele, aga mille vaatamine tuju väga heaks teeb 😀 Aga jah…Järgmisel päeval viis Adi mu rattaga sõitma ja käisime eriti ägedates sellistes pigem üksikutes ja rahulikes kohtades (ja uskuge, see on siin ülerahvastatud ja autosid/rollereid paksult täis linnas väga suur haruldus), kuulasime mõlemad oma muusikat ja muudkui sõitsime ja sõitsime ja sõitsime kuni oli juba täiesti kottpime. Ja siis läksime Beni juurde, keda ma polnud juba vähemalt kolm nädalat näinud ning siis me lihtsalt sõime ja jutustasime kolmekesi:) Nii lihtne päev, aga veendusin järjekordselt, et õiged inimesed on ikka need, kes mind õnnelikuks teevad. Ja nagu kirss tordi peal, tegi Beni mulle veel sellise üllatuse, et kui ütlesin talle, et mul laupäeval sünnipäev, et ta peab ka kindlasti meile külla tulema, siis ta vastas, et muidugi mäletab, et mul see päev tulemas ja tal juba ammu mulle kingitus olemas:) Ja ma ei kujuta absoluutselt ka ette, mis see olla võiks, aga teate…Selles ühiskonnas, kus kõigil on kuidagi kõigest suva, mõjus juba see meelespidamine nii suure kingitusena, et muud pole vajagi:) Oh, Adi ja Beni, mu heatuju võlurid 🙂 Kui ma kõik muu juba hea meelega jätaks siin, siis teid ma võin küll kaasa võtta:D

Ime on sündinud ehk panime kohalikud tööle! Nüüd sujume täiel võimsusel siin edasi!

Ma ei tea, kas te ka märkasite, aga ma igaljuhul tean, et murtsin oma lubadust. Nädalas üks postitus 🙂 Ei vedanud kahjuks välja, sest Indoneesia kultuur on mu üle võimust võtmas ja olen lihtsalt liiga laisaks muutunud 😀 Mõtlen juba hirmuga, mis minust saab selleks ajaks, kui Eesti tagasi tulen… Siis võib-olla ei tahagi enam muud teha, kui ainult lamada ja telekat vaadata 😀 Huh…Kes oleks arvanud, et mu elu seda rada hoopis läheb 🙂

Aga tegelikult ei ole asi nii hull midagi. Pigem jäi kirjutamine unarusse seetõttu, et meid kaasati ka lõpuks aktiivselt meie Plastic Diet projekti ehk et mind ja Juttat kutsuti teisipäeva õhtul koosolekule. Koosolek nägi välja selline, et istusime maha, tehti kohalikus keeles sissejuhatus ja siis vaadati mulle ja Juttale otsa ja küsiti, et mis on siis teie ideed. Me jäime nõutult ülejäänud kümnele indoneeslasele otsa vaatama, et mille osas need ideed täpsemalt olla võiksid… Seepeale vaadati meid nõutult vastu, et kas teil polegi ideid siis?! Lõpuks aga mõeldi välja, et nüüd nad tahaks jõuda tudengiteni ning kuidagi vähendada nende tarbitavat plaktiku hulka. Noh…Ja siis ma hakkasin genereerima. Mõtlesin küll esialgu, et lasen ka teistel rääkida ja mõelda, aga kuna ma pole juba üle kuu aja saanud oma mõistust kasutada ja midagi asjalikku teha, siis mul muudkui tuli ja tuli neid mõtteid. Lõpptulemusena sai minust sujuvalt projektijuht ja Juttast minu paremkäsi, kes kõikide asjade juures küsib täpsustavaid küsimusi ning pöörab tähelepanu detailidele. Igaljuhul sain sellest koosolekust enda jaoks hästi palju motivatsiooni juurde ja oli näha, et ka ülejäänud meeskonna liikmed olid mu tulihingelisest plastikuvastasusest kaasa haaratud 🙂

Ehk et koosoleku lõpuks oli meil kokkupandud täitsa uus projekt. Laias laastus on meie plaan nüüd selline, et tahame, et ühikates hakataks prügi sorteerima ning et ühikate landlordid sõlmiksid lepingud kohalike taaskäitlusettevõtetega. Kusjuures minu meelest ei ole see üldse keeruline eesmärk, vaid pigem imestan, miks ühikad juba ise ei ole sellele mõelnud ja miks see süsteem juba ei tööta. Seda just seetõttu , et erinevalt Eestist, kus peame prügiviimise eest maksma, makstakse siin nendele asutustele/peredele peale, kes prügi sorteerivad. Seega landlordid saaksid raha, tudengitel ainult natuke vaeva rohkem, aga saaksid veidi teadlikumaks ehk keskkonnas toimuvast ja plastikut loodusesse veidi nähem. Suht win-win minu meelest. Aga jah…Nüüd me siis samm-sammult sinnapoole liigume. Panima paika uue ajakava (ja kuna see oli minu paika panna, siis on see suht eestlaslikult tihe 🙂 aga samas meil vaid 19 päeva projekti lõpuni jäänud, seega peabki olema tihe) ning koostasime ka eelarve. Igaljuhul on nüüd kohalike jaoks kõik see ülemõistuse keeruline, seega on kõik projekti info turvaliselt minu arvutis 🙂 Aga noh…nii kurb kui see ka pole, ei ole selle plaani täitmine päris nii lihtne, kui esialgu arvasin:)

Ehk siis mõned näited indoneeslastega koostööst. Esiteks…Et eelarvesse raha koguda, tegime laupäeval heategevusliku küpsisemüügi Yogyakarta peatänavatel. Esialgu tundus see idee mulle nii lihtsana ja väga loogilisena, sest siin on väga popp, et keegi midagi ise meisterdab ja siis lihtsalt läheb kus iganes kohta linnas ja inimesed päriselt ka ostavad. Paljud ametlikult töötud siin ainult selliselt elavadki. Mõtlesime Juttaga, et kui veel meie müüme, siis ju eriti lihtne, sest saame nagunii palju tähelepanu. Njaa…tuli välja, et nii see päris ei ole, sest kui sul siiski ei ole seljas mitte mingit särki, mis kannaks organisatsiooni nime või nimesilti või midagigi, mis tõestaks, et sa ei ole lihtsalt turist, kellel liiga vara enne reisi lõppu raha on otsa saanud, siis ega kohalikud valgetelt midagi osta küll ei taha 😀 Igaljuhul saime päris palju naerda iseenda üle, kui üritasime oma küpsiseid müüa. Ja lõpuks ei jäänudki muud üle, kui võtsime punti nii, et üks valge ja kaks kohalikku. Ehk et meil oli vaid dekoratiivne väärtus ja kohalikud rääkisid ja tegid müügitööd. Tundub lihtne, eks? Aga ei…Need kohalikud ju kardavad minna ja juttu alustada inimestega….Nii et meist said lõpuks need, kes ütlesid lihtsalt Hello! suvalistele inimestele ja seejärel need kohalikud lihtsalt pidid jutujärje üle võtma. Aga ikkagi…see kõik sujus nii indoneesialikult aeglaselt, et ma hakkasin juba tunni pärast lootust kaotama, et me üldse midagi ära müüa suudame 🙂 Siis aga saime kogu meeskonnaga kokku ja kuidagi toimus selline loomulik ümberjagunemine, et mina ja Jutta jäime kokku ja saime kolmandana juurde ainsa müügimehe tüüpi kohaliku ning nii meie äri õitsele läks:)

Mulle meeldis aga väga see hetk, kui nägime, et meie ühel pool teed hullult müüme ja möllame ning teisel pool teed ülejäänud meeskond lihtsalt istub ja vaatab meid 🙂 Jutta ja meie kaaslane Abie olid küllaltki leplikud, aga boss Riti läks ja ajas muidugi need laiskvorstid ka tööle:) Seega õhtu lõpuks oli meil kõik küpsised (millega muideks käis kaasas ka täitsa tore Plastic Dieti kleeps, väga oluline fakt) müüdud ja raha kogutud veel rohkemgi, kui esialgu lootsime. Seega oli eelarvega korras! Raha olemas! (Vähemalt nii tundus esialgu, järgmine päev suutsid aga kohalikud juba osa eelarvest lihtsalt puht heast südamest meie külastatavalt külarahvale ära jagada, sest nad olid meiega nii toredad….Oeh..ehk et lisaks ajale, on väga paindlik siin ka eelarve:D) Suurim üllataja selles päevas oli minu jaoks üks tänavapoiss, kelle nurga peal meie oma küpsiseid müüsime. Ehk et kui esialgu nägime teda meie poole tulemas, olime kõik päris hirmul, et okou…nüüd meid siit ka ära aetakse, aga tuli välja, et ta oli nii sõbralik. Aitas meid müügiga, mängis muusikat, uuris meie projekti ja meie kodumaade kohta ning lõpuks pakkus veel isegi, et äkki tahame, et ta toob meile midagi süüa:) Igaljuhul on ta nüüd täiesti ametlikult mu lemmik tänaval kohatud indoneeslane! Täiesti kindlasti:) Tema nurgake, kus ta muusikat mängib ja raha kogub on kusjuures hästi mu kodu lähedal…äkki peaks talle mõni päev midagi viima, et ta nii kena meie vastu oli….

Aga jaa…töö sujus siiski üldkokkuvõttes suht aeglases tempos ning õhtu lõpuks olin täiesti läbi omadega (kusjuures kohalike jaoks on see vist ulmetempo, millega me Juttaga neid nüüd töötama sunnime:D ). Järgmine päev oli meil aga nö vana projekti jätkuna kavas jälle külakülastus, aga õnneks oli sel korral tegu meie palvel vähe asjalikemate tegevustega ehk et pigem oli see külarahvaga koosolek, kus arutasime, mida nemad saaksid oma külas ära teha, et nende olukord parem oleks. Minu jaoks oli see seni kõige ilusam küla, mida siin näinud olen. Seda nii looduse kui ka inimeste osas (v.a üks suur suur ämblik, kelle seal mingi hetk avastasin oma pea kohal rippumast ja kes oli minu käest kindlasti suurem:)). Aga jah…need inimesed olid seal hästi rohelise mõtteviisiga, mida oli kuidagi väga lootustandev näha, et keegigi siin hoolib… Neil oli lausa ehitatud külla väike prügikeskus, kuhu kõik pered oma sorteeritud jäätmed viisid ja kus nad siis selle eest raha said ning kuhu omakorda kord kuus tuli prügifirma, kes külale selle eest raha maksis. Lisaks meisterdasid nad ise plasikpakendidest käekotte ehk et nad lõikusid kõik nuudlite ja muu taolise jama pakendid väikesteks osadeks ja kasutasid seda käekottide tugevdusmaterjalina. Aga nalja sai ka:) Mina täpselt ei tea, mis imeinimesteks nad mind ja Juttat peavad, aga kui sinna külla jõudsime, ütlesid kohalikud AIESECarid, et pärast üldist juttu keskkonna teemal, tahaksid kohalikud, et me neile kindlasti õpetaksime ka kottide õmblemist, et kuidas nad saaksid neid veel paremini teha…Me jäime sellepeale jälle Juttaga nõutult üksteisele otsa vaatama, et ma ei teagi… me ju ei oska ise küll paremini õmmelda või midagi, et me ei oska selles osas nõua anda kahjuks. Ja oh seda pettumust, mis nende näost vastu vaatas sellepeale:D Aga olukord läks veelgi paremaks 🙂 Nimelt kui seisime prügikeskuses ja vaatasime seda ruumi, kuhu nad kõik oma sorteeritud jäägid olid ilusti toonud, esitati meile järgmine küsimus…Et Jutta ja Riti…Külaelanikel on seoses ümbertöötlemisega mure. Meie kohe abivalmilt, et mida iganes..küsige ainult. Ja küsimus oli siis juba veidi etteaimatavalt järgmine: Külaelanikud ei tahaks sorteeritud prügi anda firmale, vaid tahaksid seda ise 100% ümber töödelda. Sellepeale ma juba veidi hakkasin muigama, sest aimasin juba täpselt järgmist küsimust ette…Riti ja Jutta, kas te palun saaksite meile palun näidata ja õpetada, kuidas prügi ümber töödelda? 😀 Oh jah see väike ilus maailm, kus kõik saab oma külas ise ära teha 🙂 Püüdsime neile siis seletada, et kahjuks on selle ümbertöötlemisega veidi keerulised lood, et selleks vaja spetsiaalseid masinaid ning vaja teadmisi, et meil neid ei ole ja neid masinaid ei ole ka mõtet nii väiksesse külla soetada, et tehke seda ikka firma kaudu edasi. Aga noh…muidugi sain juba nii palju aru, et meie jutt küll tõlgiti ära külaelanikele, aga lõppu lisati, et aga me uurime, et ehk saame ikka need masinad teile:) Palju õnne! Ostke need masinad ja laske käia, kui ikka nii isu on kõik ise ära teha:) Aga jah…kuidas näevad siis indoneeslased meid: meil on megailus valge nahk ja värvilised (mitte pruunid) silmad, me oleme hästi targad, aga jubedalt tahame kiirustada kõigega. Seega oleme me kannatamatud, aga see-eest on meil hästi palju häid oskusi: me tantsime, laulame, meisterdame plastikpudelitest igast pahna, õmbleme käekotte, teame kõike turundusest ja müügist, teame kusjuures absoluutselt kõike plastikust (mida me ju tegelt võiksimegi teada, arvestades meie projekti) ja kõige parema oskusena, me oskame ise plastikut ja ka paberit ümber töödelda! Imeline!

Aga tegelikult oli seal külas hästi tore…Meil sai Juttaga omavahel hästi palju nalja…Kusjuures ongi super, et nüüd on meil peaaegu iga päev mingi ühistegevus ja näeme üksteist rohkem ning oleme tänu sellele väga hästi läbi hakanud saama. Ja eriti tore on see, et meil käivad need murdumishetked ja indoneeslaste kirumised hästi kordamööda peal, et kui üks on juba alla andmas, siis teine kõrval ergutab ja vastupidi. Aga seal külas jah…Peamise atraktsioonina saime hästi palju puuvilju süüa ning tagatipuks öeldi meile, et tahate äkki ühte papaiat endale kaasa ka, et maja taga on puu, minge võtke:) Olime eriti rõõmsad, et saame päris ise endale papaia korjata. Aga kui puu alla jõudsime, saime aru, et nonii…tuleb üks ronimine, sest papaid olid kõrgel:) Ja nii me seal ukerdasime…Jutta ronis mingite kookospähklite otsa ja ma ühe kivimüüri peale (kust ma lõpuks alla kukkusin Jutta kookospähkilte peale, aga see selleks :D), aga jah…ära tõime oma papaiad! Aa ja Jutta rääkis head nalja ka:D Naeran seda siiani, sest kuidagi nii hästi oskan seda siin ette kujutada:) Nimelt algas nali sellest, et siin kultuuris ei jooda väga alkoholi. Ehk et tõesti olen seni joomas näinud vaid turiste… Küll aga on suhteliselt levinud seente söömine. Ehk et kui meil on peoõhtu või vaja nö stessi maandada, on levinud rohuks alkohol, on siin täpselt samamoodi seened:) Aga tegelikult on see ka siin ebaseaduslik. Aga Jutta lugu oli selline, et ta sõber käis Balil ja kaotas ära oma telefonilaadija. Läks siis mingisse suvalisse poodi, aga kahjuks ta ei osanud väga hästi inglise keelt, nagu paljud sakslased. Ütles siis esimese asjana müüjale lihtsalt: ”I need power.” Seepeale viis müüa ta tahatuppa, avas rõõmsal ilmel kapi ning pakkus lahkelt seeni 😀 Ma ei tea…võib-olla olin ma nii üleväsinud sel päeval ja sellepärast tundus see nali mulle eriti naljakas, aga jah…terve pühapäeva naersin 😀

Aga nüüd ma lõpetan projekti jutuga ja räägin hoopis teisest asjast. Nimelt tahtsin siin üks päev jubedalt headmeelt teha meie maja teenijatele, aga jah..välja kukkus hoopis teisiti. Tean, et olen kirjutanud, et meil on siin väga usin Bibi, aga ma ei ole kindel, kas olen ka sellest kirjutanud, et meil siin ka küllaltki suur turva/meistrimeeste tiim. Mõned neist on sealjuures hästi noored. Üks püsitöötaja on näiteks 16-aastane poiss ja eile just toodi uus, kes on puhta laps…Ise arvan, et umbes 11-aastane. Küsisin üks päev Bellalt, et kui nad nii noored, kas nad siis koolis ei peaks käima ja sain vastuseks, et neil ei ole kahjuks selleks raha, seega ei. Ja mulle tundub see mõte kuidagi nii kurb! Et need toredad ja abivalmid inimesed, ei saa isegi baasharidust! Ja üldse…Pererahvas käsutab ikka korralikult neid siin kõike tegema..Isegi kõige lihtsamaid asju. Ja näiteks kui meie sööme peene söögilaua taga, istuvad teenijad köögipõrandal nurgas maas ja söövad seal. Ja tagatipuks käisin ükspäev ka nende korrusel, kus nad elavad. Ehk siis neile on siin majas ehitatud teisele korrusele oma elamine, mis pigem näeb aga välja täielik urgas. Ja ma olin nii üllatunud, et kogu maja on nagu villa ja kõik udupeen, aga nii lihtne asi ka ilusaks teha, nagu on väike teine korrus…ei…seda ei ole tehtud, sest inimesed madalamast klassist elavadki nii….See on justkui ette nähtud nii ja seda juba naljalt ei muuda. Aga mulle on see kõik kuidagi nii vastuvõetamatu, et elan nagu kuninga kass ja teised peavad mind teenindama ja elama sellistes oludes. (Tõesti ka praegu see Bella sööb mu kõrval ja muudkui jooksutab seda Bibi, et too seda ja teist ja ikka ei ole rahul…See kõik on selline pesuehtne stseen Tuhkatriinu muinasjutust, aga kahjuks usun, et see ilus muutumisefaas ja prints jääb siit loost välja).

Igaljuhul jah…mulle see klasside erinevus ja nende inimeste ringi kamandamine üldse ei meeldi. Ja kuna meil oli siin üks õhtu AIESECi omadega küpsetamisõhtu ja ma valmistasin kirjut koera, mõtlesin, et jätan seda ka teenijatele. Seda eelkõige sellepärast, et nad on lihtsalt nii kenad minu vastu ja tavaliselt nad ei saa kunagi midagi head süüa…nende söögiks on vaid selline kõige lihtam toit, et riisi ja kastet peale…Seega mõeldud, tehtud! Peitsin siis ühe kirju koera pätsikese külmkappi nii ära, et keegi seda peale minu ei leiaks ja järgmise päeva õhtul sattusingi kööki koos meie meeskonnaga. Tõin oma kirju koera välja, lõikasin tükkideks ja pakkusin rõõmsalt neile. Aga oh seda üllatust! Tahad teha head ja paned hoopis teised ülipiinlikku olukorda. Nimelt vaatasid nad kõik alandlikult maha, et eiei..meie ei taha. Ma siis üritasin kuidagi selgitada, et see on eesti magustoit ja mina valmistasin selle teile! Aga ei…eiei taha… Ja nii me seal vaidlesime kuni sinnani, kuni ma lõpuks peaagu juba sundisin neid, et lõpetage ära, võtke! See 16-aastane poiss tundis ennast vist juba nii halvasti, et võttis ja jooksis oma tükiga oma korrusele. Kusjuures ma üldse ei imesta, kui ta seda ikkagi ära ei söönud… Aga keegi teine ei võtnud tükkigi:( Vot mis… Klassid on ikka väga täpselt paigas ja ei ole nii, et tule ja aita kedagi või tee heategugi…

Aa ja täiesti teine lugu, aga minu meelest jälle super näide, kuidas indoneeslaste peas on empaatiaga midagi väga valesti…Nimelt käis meie pereema silmaoperatsioonil. Protseduur tehti tema kodulinnas Semarangis ja pärast seda jäi ta umbes nädalaks sinna taastuma. Ma küsisin mitmel korral oma õe Bella käest, et kuidas su emal läheb või millal ta nüüd koju tuleb, aga sain ikka ja jälle vastuseks, et ma ei teagi…Helistasin talle, aga ta ei võta vastu…Ja nüüd siis kaks päeva tagasi tuli ta lõpuks koju tagasi. Ma tulin just trennist, kui ta asju lahti pakkis. Olin eriti rõõmsa näoga kohe, et oi tere! Aga jah…sain vastu hästi ükskõikse tere ja lihtsalt jätkati oma tegevust. Mõtlesin, et hea küll…Siin jah see kombeks, et selline klassikaline jällenägemisrõõm puudub…Ei hakanud siis ka rohkem tüütama ja uurima, et kuidas tervis on. Õhtul aga nägin Bellat ja küsisin temalt, et kuidas su emal nüüd on. Seepeale vastas Bella, et tead ma ei teagi…et ma nägin küll ema päeval, aga ma ei küsinudki…Nagu päriselt?!?!?! Su ema käib operatsioonil, sa pole teda näinud nädala, pole isegi kuulnud midagi ja ta tuleb koju tagasi ja sa isegi ei küsi, kuidas tal nüüd on?!?! Ma päriselt ei mõista…Aga eile sain ise ära küsida ja tal on nüüd parem…

 

Aga hea küll…Ma lõpetan ja lippan trenni nüüd:) Muideks mul siin vaid 21 päeva jäänud ja mida vähemaks neid jääb, seda rõõmsamaks muutun 🙂 Hahaha….Ilmselgelt väga meeldib siin ikka 😀 Aga olge tublid, tsauuu 🙂

Söön banaanikrõpsu ja mõtestan liimiaurude all väärtusi ümber…

Ehk siis jah…Nii on, käes on pühapäev, mis tähendab seda, et täna oli meil lõpuks jälle midagi projektiga seoses, aga nüüd on kell pool kaks ja see on läbi. Seega istun kodus, söön banaanikrõpse (mis muide maitsevad täpselt nagu kartulikrõpsud ja ilmselt on ka sama ebatervislikud, aga no vahet pole :)) ja mõtlen tagasi oma nädalale. Muide…juba eos vabandan tänaste võimalike kirjavigade pärast, sest nimelt meisterdasime täna külas lastega plastikust lillepotte, karpe, topse ja muid asju, aga kasutasime selleks Indoneesia varianti meie ehtsast Kummiliimist 😀 Aga ma usun, et see Indoneesia oma oli eriti hard core variant, sest tundsin ennast juba külas natuke aurude all olevat ja jätkuvalt ajavad mind veidrad asjad naerma ja pea kuidagi uimane 😀 Muidugi kui AISECi liikmete käest küsisin, kas see liim lastele veidi ohtlik ei ole, et haiseb ju nii kohutavalt, ütlesid nad rõõmsalt, et on jah, aga me kahjuks muud ei leidud poest, mis plastikut ka liimiks. Noh hästi… Muidugi teine nali oli täna projektiga see, et 45 minutit pärast kokkulepitud aega tulid kohale vaid pooled inimesed vaid poolte meisterdusmaterjalidega ja kuna nad ei suutnud teistele helistada ja küsida, kus maal nad on või millal kohale jõuavad, mõtlesid lastele välja asendusülesande, milleks oli prügi korjamine küla pealt. Ja kusjuures…mitte lihtsalt prügi korjamine. Nimelt olid puudu meil siis värvilised paberid ja tüll ja igast materjalid, millega plastikpudelist meisterdatud asju kaunistada ja selleks saadeti siis lapsed prügi korjama. Ja lapsed läksidki! Ma oli hästi segaduses jälle, et see ju ei ole väga hügieeniline, et ma ise näiteks väga ei tahaks nendest asjadest midagi meisterdada, mida nad tänavalt toovad, aga minu mure peale lasti hästi rõõmsatel prügiga naasvatel lastel lihtsalt küpsise- ja krõpsupakid ja muu pahn puhtaks pesta ja läks meisterdamiseks! 😀 Ehk siis jah…Lõikasime märgadest tänavalt leitud plastikpakenditest tähekesi, lilli ja südameid ja kleepisime neid kasutatud plastikpudelitele. Jutta oli kogu selle huvitava ettevõtmise pärast väga endast väljas, mina seevastu ei suutnud naeru üldse tagasi hoida ja muudkui kihistasin omaette (võib-olla oli see jälle see liim…ma ei tea 😀 ). Mulle lihtsalt tundus kogu see olukord nii naeruväärne, kas tõesti selle jaoks ma siin olengi?! Aa ja ühe lapse suutsin ka nutma panna peaaegu, sest kui me eelmises külas meisterdasime pliiatsitopse, siis ma mõtlesin, et teeme ka seekord neid. Ja mulle anti käärid ja öeldi, et aita last! Aitasin. Lõikasime koos pudeli pooleks ja ootasime edasisi juhtnööre, aga tuli välja, et seekord teeme lillepotte ja nende jaoks tuleb pudelit hoopis teistmoodi lõigata. Seega oli tema pudel rikutud ja kuna igale lapsele üks pudel ette nähtud, ka päev rikutud! 😀 Ilmselt vihkab ta valget rassi veel pikalt 😀 Aga ka see tundub mulle naljakas…oh liimliimliim 😀 Tegelikult lahenes kõik hästi, sest kui pisarad hakkasid paistma, muretsesin talle uue pudeli ja me saime jälle sõpradeks. Aga jah…pärast küsiti minult, mis ma siis tänasest päevast arvan, et kuidas olime kasulikud külale ja ütlesin kohe päris ausalt, et minu arust ainus kasu, mis meist oli, oli see, et lapsed said pühapäeva hommikul midagi teha ja nüüd lihtsalt näeb nende prügi ilusam ja värvilisem välja…Midagi praktilist me küll ei teinud… Aga meil oli pärast koosolek ja sain seal veel päris palju arvamust avaldada (taas veendusin, et mind ei ole vaikivaks alluvaks inimseks loodud :D) ja panime paika mitmeid uusi plaane…Loodetavasti läheb olukord veidi paremaks kogu selle projektiga, aga eks näis… Nende inimestega ei ole väga lihtne asju ajada…

Aga see selleks. Tegelikult tahtsin rääkida oma toredast sõbrapäevast, mis möödus hoopis teises linnas kui Yogyakarta. Nimelt sõitsime kasuperega Semarangi, kust on pärit mu kasuema ja temapoolne pere. Mineku põhjuseks oli vanaisa 2. surmaaastapäev ning seetõttu toimus seal suur perekondlik palvetamine. Mina olin lihtsalt elevil, et näen siin mõnda kohalikku peretraditsiooni ja näen midagi muud peale enda linna, mis ei ole just mu lemmikkoht. Igaljuhul olin hommikul ärgates ülirõõmus ja elevil, sest väljas oli nii ilus ilm…30 kraadi sooja, päike, nii et panin peale hea muusika, tantsisin ja pakkisin oma asju ning mul oli täpselt selline tunne, nagu oleks mõnusale suvisele road tripile minek. Ja nii see suht oligi, ainult, et autos inimesed üksteisega ei rääkinud ehk siis lõi jälle välja see nende kohatu omaettehoidmine ja lisaks muidugi see, et sain lõpuks aru, mis mind indoneeslaste puhul kõige rohkem häirib. Või häirib pole vast sobiv sõna…küsitavust tekitab on vast õigem öelda…Igaljuhul mõistatus lahendatud! Nimelt puudub neil enamjaolt empaatiavõime! Ehk kui ütlen, et mul peavalu, siis võivad nad naerma hakata või kui räägin oma probleemist, minema jalutada, või seal autos…olin veidi haige…või noh, tegelt hakkasin juba terveks saama, aga siin kombeks alati konditsioneer võimalikult külma peale keerata (kusjuures kui ütlesin neile, et sooja ilmaga võib nii hästi kergelt haigeks jääda, siis vaatasid nad mind kõik üllatunud nägudega, et mis sa räägid, endal pooltel kurgud haiged 😀 aga noh nüüd nad vähemalt teavad, kuigi ei tahtnud mind väga uskuda). Aga jah…seal autos siis…Tundsin poole tee peal, et olgugi, et mul sallid igatepidi ümber mähitud, tuleb vägisi järjest hullem köhahoog peale ja nii ma siis seal köhisin ja ohkasin ning nad isegi küsisid, kas mul külm, millele vastasin jaatavalt, aga mitte mingit reaktsiooni! Isegi mitte küsimust, kas tahad, et keerame seda asja veidi soojemaks…Ei… Alles siis kui kellelgi esiistmel külm hakkas, siis ta isegi ei küsinud või ei maininud midagi, lihtsalt konditsioneer kinni ja kõik! Ma ei tea, võib-olla kõlab see praegu hästi labase asjana ja lihtsa olukorraga, aga minu jaoks demonstreeris see väga hästi nende üldist käitumist, sest iga asjaga nii, et kui endal hea, siis tühja teisest! Aga mulle tegi lihtsalt rõõmu, et täpselt sel hetkel seal autos sain aru, et ahhaaaa empaatia on see, mida neil pole! Ja nii ma seal köhisin ja nuuskasin ja värisesin, aga äratundmisrõõm oli suur 😀

Semarangi kohale jõudes, sain aru, et ükskõik, kuhu me läheme, ikka on pere. Kõikides majades elab pere. Ja nii me käisimegi järjest seal maju läbi ja tere ütlemas ja kõik oligi pere! Ehk siis jah…Nüüd ma tean, et meie ema peres oli 12 last, 9 õde ja 3 venda ja neil kõigil omakorda nii palju lapsi ja neil pered jne…Igaljuhul kõik oli pere! Hästi üllatav kõikide nende külaskäikude juures oli minu jaoks see, et kuhuiganes läksime, seal olime nagu oma kodus. Ehk siis enne tulekut, olid minu pere omad kõik nii elevil, et oh kui äge, lähme Semarangi ja näeme kõiki jne, aga kui kohale jõudsime, siis ei mingit jällenägemisrõõmu. Täpselt nagu nad käiksid seal iga päev. Osad isegi ei viitsinud tulla oma toast välja tere ütlema. Ja minu omade käitumine oli ka täpselt selline igapäevane…Kohe külmkapi juurde ja mingi snäks hamba alla ja siis räägiti omavahel juttu. Ma olin igaljuhul hästi hämmingus, et umbes kuu aega ette hakati rääkima, et lähme ja nii äge ja siis selline täiesti tuim kohalejõudmine. Aga sellest hoolimata käisime kõik need majad läbi, vaatasime kõik külmkapid üle ja siis võtsime peale ka Bella parima sõbranna, kellega oli täpselt samapalju jällenägemisrõõmu. Aga õnneks oskas see tüdruk hästi inglise keelt ja kuna teda jäeti igalpool üksi ja mind jäeti igalpool üksi, siis me ühendasime jõud ja rääkisime maast ja ilmast ehk Eestist 😀 Ja põhiteema oli usk…Ta lihtsalt ei suutnud aru saada, kuidas on see üldse võimalik, et ma ei ole religioosne! Et mis siis sinu ID-kaardil kirjas on?! Sest siin on kõigil ID-kaardil kirjas ka nende usuline kuuluvus. Näitasin siis enda ID-kaarti, et meil ainult elementaarne info, mida reaalselt vaja võiks minna. Okei, sellega lepiti, aga sellele järgnes kohe küsimus, kas sa siis ei usu ka seda, et lähed pärast surma taevasse või põrgu…Ja no siis ma seletasin talle oma suhet usuga umbes tunnikese. Aga meil oli tegelikult väga huvitav vestlus, sest minu jaoks üks põnevamaid asju siin on igast usundite kohta õppida, kuna olen ise pigem tõesti sellest teemast Eestis kaugel, aga samas ei ole ma ka kindlasti mitte üldse usuvastane inimene. Igaljuhul lõppes meie pikk vestlus hoopis sellega, et tüdruk lubas minna koju ja öelda isale ausalt, et tema ei taha õppida enam animatsiooni ja tahab astuda ülikooli inglise keelt õppima 🙂 Vana hea üks teema viis teiseni ja Riti motiveerimisoskused tulid jälle kasuks kellelegi 🙂 Ja õnneks selle isaga ma kohtuma ei pea, nii et las tüdruk teeb, mis tahab oma eluga! Mul jääb üle vaid pöialt hoida, et see isa väga karm ei ole, sest tore tüdruk oli:)

Aga nii me siis jutustasime kuni palvetama minekuni ja siis läks lahti see pereüritus:) Ma muidugi kujutasin vaimusilmas ette midagi väga tõsist ja kohati isegi kurba, sest tegu ju siiski surmaaastapäevaga, aga ilmselgelt Indoneesias oli see pigem selline segasummasuvilat meenutav kaos kisa ja lärmiga 😀 Ma lihtsalt istusin ja jälgisin 🙂 Ning muigasin omaette. Kõik siblisid ringi, istusid siin ja siis juba seal ja muudkui vadistasid ühega ja siis teisega. Lapsed jooksid ringi ja muudkui rõkkasid naerda. Mõned kusjuures üritasid ka palvetada ja laulsid kirikulaule, aga see toimus pigem majas sees (toimus see siis vanaisa endises majas), mina aga istusin väljas. Loomulikult ei pääsenud ma ka sellest, et kes küll on see valge inimene meie perekonnas, aga seletasin ise ja seletas mu kasupere ning see mõistatus sai kiirelt lahenduse. Sellele järgnes muidugi järgmine etapp, et mulle toodi näha pere vallalised noormehed ning räägiti midagi indoneesia keeles ja seejärel vaadati mulle kavalalt otsa ja tehti väga paljutähenduslik ”aaaaaaahhhhh?” (saaks ma vaid seda praegu kõlaga edasi anda:D aga see oli selline küsivas vormis, et noh, mis kostad tema peale?). Igaljuhul nii nagu ma ei olnud paar nädalat tagasi valmis asiaadist moslemi noormeheks, ei olnud ma ka nüüd valmis asiaadist katoliiklasest noormeheks 😀 Valiv! Tean. Õhtu viimase etapina aga söödi ja siis jagati külalistele kingitusi ja mindi laiali. Kingitusteks oli siis kohaliku pagariäri saiake ja küpsised ning ka väike riidest käekott. Ja kui ma enne kotikeste jagamist tundsin juba, et mind täitsa omaks võetud, siis ilmselgelt ma kotikese vääriline veel ei olnud…Bella parim sõbranna kusjuures oli… (aga noh tegelt jäi neid kotte vist üle ja pärast kodus sain ikkagi endale ka koti valida…hahaaa!)

Aga mis mulle tegelikult selle õhtu juures väga meeldis ja miks ma ka postituse pealkirjas panin, et hindan väärtusi ümber, on indoneeslaste perekonna kontseptsioon. Ehk siin on tõesti perekond kõige alus! Abielu on püha ja seda kohe päriselt…Ei mingit petmist ja kui ka on petmine, siis on see tõesti niivõrd hukkamõistetav kõikide ümbritsevate poolt, et pigem seda ei tehta. Ja mulle meeldis Bella sõbra Adi vastus, kui küsisin temalt nädal või kaks tagasi, et kuidas teil siin lahutustega asjalood on, et mis mõttes lahutus?! Milleks see vajalik on?! Kui on probleemid, siis nendega lihtsalt töötatakse, mitte ei lahtutata…Abielu on ju püha ja see sõlmitakse kogu eluks. Hea küll…Muidugi olen nõus teatavate eranditega, et kui ikka väga äärmuslikud probleemid suhtes, a la vägivald jne, siis on lahutus minu silmis kindel valik, aga muidu on kuidagi tore mõelda, et siin ongi inimeste jaoks pere ja see liit, mis sõlmitakse, nii tugev, et seda ei tohiks lõhkuda miski. Ja ka see pere aura, mis kumas läbi meie sõbrapäeva õhtust, oli kõikidest indoneesialikest veidrustest hoolimata nii tugev, et mind pani see igaljuhul mõtlema ja natuke võib-olla teistmoodi nägema, mis võiks olla elus see kõige olulisem…Võiks öelda, et kõige püham, isegi kui mul seal ID-kaardil usulist kuuluvust kirjas pole….Hästi armas on lihtsalt vaadata, et nädalavahetustel käiakse alati kuskil perega koos ja just täna nägin, et isegi spades on siin ema-isa paketid 🙂 Ja muidugi sellest ei hakka rääkimagi, et kui läänelikes maades on lapse saamine tihtipeale rahaliselt päris suur küsimärk, siis siin on mentaliteet selline, et mida rohkem lapsi, sest rikkam on pere, tühja see raha (okei…see jälle lõpuni päris okei väärtushinnang ka ei ole, sest nii nad siin paljunevadki ja nii nende maa suht vaene ja ülerahvastatud välja näebki). Aga no üldiselt annab see lihtsalt mingi muu perspektiivi läänelikele arusaamadele perest, suhetest, lastest ja sellest, kuidas töö kõrvalt kõige nende jaoks ka aega leida…

Mis ma veel ümber hindasin…Hügieeniväärtuse enda jaoks:) Täiesti teine teema ja täiesti eluliselt vähem olulisem teema ilmselt, aga minu jaoks mitte! Mulle meeldib siiski puhtus 🙂 Aga see koht, kus nüüd ööbima pidin, oli kõike muud, kui puhas…Ehk siis tegemist oli väga klassikalise Indoneesia koduga ja mina ööbisin neljakesi ühes toas, mis hallitas, oli niiske ja palav ja lõhnas nagu kelder. Jagasin kusjuures voodit Semarangile iseloomulikult jälle perega, ehk siis norskava Bella tädiga 🙂 Kah meeldiv kogemus. Akna taga kisasid seekord mitte ainult sisalikud, vaid ka gekod, kes on ikka eriti lärmakad ja teevad väga veidrat häält! Ehk siis uinumine oli minu jaoks maksimaalselt võimatuks tehtud ja nagu kirss tordile üllatasid indoneeslased mind sel korral sellega, et nad magavad tulega ehk siis laelamp säras laes otse mulle näkku 🙂 Ja ma ei tea, mis juhtus, aga korraks vist läksid korgid läbi või miskit, sest kogu pere ju kohal ja magatakse kõikides tubades ning järelikult kõikides tubades tuli põleb, et kaua see kohalik elektrisüsteemi ikka vastu peab, eks? 😀 Aga noh…umbes viis minutit olime pimedas toas ja elektrita ning siis norsatas järksu mu voodikaaslasest tädi, ärkas ja läks küünla järgi. Ja saagu valgus..tuba säras taas! Õnneks oli sel korral valgus veidi hõdusam ja mõnusam, aga nüüd jäin ootama, et millal midagi põlema läheb, sest küünal asetati sellisele väga vildakale ja ebastabiilsele taburetile. Jõudsin vist 10 minutit oodata ja siis lahvatas mu üllatuseks põlema jälle laelamp. Jess! Juba hakkaski uni tulema:) Ja siis muidugi ärkas ka tädi, et küünalt kustudada ja nii see trall meil seal kestis. Aga umbes kell 2 öösel oli vist rahu majas. Aga mu haistmismeel ei olnud selle keldri ja hallituse lõhnaga veel piisavalt kohanenud, nii et mäletan, et jälgisin kella ja muudkui mõtlesin, et noh, kell 6 hommikul nad nagunii ärkavad, et niikaua kannatad lihtsalt ära. Ongi hea õppetund elus jälle. Aga järgmine hetk, mida mäletan, oli kell juba 7 hommikul, tegin korraks silmad lahti ja magasin edasi. Aga noh…see öö ei ole kindlasti mu lemmikööde top 10-s. Aga sain palju mõtiskleda hügieenist, oma praegusest kodust, oma magamistoast Eestis ja sellest, kui väga mul nende viimase kahega ikka vedanud on. Positiivne uudis on muidugi see, et vähemalt 3 ööd pean sarnastest kohtades siin veel ööbima…Aga see Saksa Jutta, see ju elabki sellises kohas…Et selles mõttes on mul väga vedanud.

Aga rohkem ma hügieenist ei räägi, sest sellest plaanis mul eraldi kirjutada väike kultuurinurgake 🙂 Tegu siiski mul siin ühe lemmikteemaga 😀 Nii et püsige lainel 🙂

Aa…Ma mõtlesin, et mingi asi oli veel peale pere, kodu, hügieeni, mis minu jaoks uue tähenduse said…See oli kabaree! Nimelt eile see siis meil õnnestus. Ehk ülejäänud laupäevad ei ole enam kabareed ja no väga tore! Sest see ei olnud kabaree…Nimetagu ümber mingiks dragshowks või millekski 🙂 Ma olin ikka valmis ilusaks tantsuks ja kostüümideks, aga mitte ümberlõigatud meesteks, kellel on seljas täpselt nii lühike kleit, et kõik see, mida sa elus näha ei tahaks, näha on 😀 Igaljuhul kui minu ümber kõik asiaadid lakkamatult naersid, kõlas mu peas üks suur MIKS?! Ja segadus, et mis selles küll naljakat on 😀 Tagasi mõelda on naljakas kusjuures…aga pigem on naljakas see olukord ise, kui see, mis seal laval toimus. Ja noh…tantsuga ei olnud seal ka midagi pistmist…Pigem oli see üks pikk ja õõvastav playback show. Ilmselt esimene ja vähemalt vabatahtlikult ka viimane omataoline mu elus:) Ja pärast muidugi sundisid kohalikud mind nende ”staaridega” ka pilti tegema. Ma küll puiklesin vastu, et ma ei taha väga lähedale minna, aga noh tegin ära! Ehk siis mõtlen selle üle, võib-olla avaldan ka minu ja dragide sõbrapildi kuskil 😀 Igaljuhul olid need mees-naised minust juba tavapäraselt vaimustuses. Sel korral oli aga põhjuseks see, et nägin nende arust välja, nagu Katy Perry… Noh jah…Getter, Lily, Katy, võta üht ja viska teist…olen ka nende võrdlustega vist nii harjunud 😀

Aga okei…ma vist lõpetan nüüd..Nimelt mul vaja veel täna välja minna ühte teist tantsuetendust vaatama, mida ootan vaat, et rohkemgi. Esineb siis üks teine eesti tüdruk, kes ka siin linnas elab, aga kellega oleme seni vaid kirja teel suhelnud, aga täna siis ilmselt ka kohtume 🙂 Nii tore kedagi kodumaalt näha, isegi kui see keegi, keda ma veel ei tea:) Seega aitäh, Karolin, et oled ka siin linnas ja kutsusid mind oma etendust vaatama 🙂 Ma loodan lihtsalt, et mind võetakse õigel ajal peale (kusjuures ennetasin…pean olema kohal 19.30, aga ütlesin, et olgu kell 17.00 siin mu sõber :D) ja et see inimene, kes mind ära toob, teab, kuhu tulema peab 🙂 Kõik on võimalik:D

 

Aga olge tublid ja räägime! 🙂 Tsauuu

P.S. Kell on 16.00 kui hakkan postitust ise läbi lugema ja mu tänane sõidutaja helistab, et on siin, tule välja!?!?! Nagu päriselt…mis loogika järgi siin need asjad käivad…Kutsusin ka viieks, olin kindel, et ta jõuab kõige varem kell 18, sest tavaliselt on tema umbes tunnike hilinenud, ja ta tuleb kell 16?!??!? Igaljuhul saatsin ta sööma…las ootab nüüd ise ka:P

Iga laupäev on kabaree ehk kuidas ma olen juba leppinud

Tsau kõigile:) Peaks jälle midagi kirjutama, sest nädal hakkab vaikselt eelmisest postitusest mööduma ja mis mul see lubadus oli, et iga nädal midagi, eks? Igaljuhul naljakad on need välisriigiga kohanemisfaasid…praegu on mul siis nimelt käsil see faas, mis mul ka USAs tekkis ja mille käigus oli tunne, et mis ma ikka nii väga siia oskan kirjutada. Täitsa tavaline elu ju. Ehk siis hakkan vist kohanema. Täiesti tavaliselt igapäevaseks rutiiniks on saanud see, et ärkan veidi enne kümmet, kui pereema läheb väiksele õele kooli järgi, siis söön ja siis ruttu ujuma ja veidi päikest võtma, enne kui nad koju tagasi jõuavad. Hästi veider on see, et pean seda kõike salaja tegema…Midagi mis on meil kodumaal nii normaale, on siin lihtsalt nii suur tabu, et mul endal ka veidi piinlik olla päevitusriietes ja päikest võtta 😀 Ja nii ongi, et iga kord, kui kuulen, et õde ja ema kodus tagasi, jooksen ruttu oma rätiku järgi ja siis juba oma tuppa:D Salapäevitaja…Muidugi meil pandi siin paar nädalat tagasi koju turvakaamerad (sest tõesti, siin palju vara, mida kaitsta) ja ma alati mõtlen, et äkki nad lindistavad mu salajasi rituaale ja siis pärast naeravad koos, et no on loll! Päevitagu rahus, meil jummala suva! 😀

Kohati normaalseks, aga hästi ebameeldivaks on saanud ka see, et kui ema ärkab, siis vahet pole, kas kell on umbes 7 hommikul, sest kui tal isu ikka muusikat kuulata, siis pannakse suur kodukino süsteem põhja ja praegu on meil lemmikuks mingi Glee plaat:) Nii et ärkan päris tihti sellise ülienergilise maailmajaatava muusika peale… Kui mulle selle muusika suhtes väga suur vastumeelsus tekib siin olles, siis olge mõistvad, eks;) Üks hommik kusjuures mu tolerantsusmeel jättis mind…Tulin oma toast välja, vaatasin…mitte kedagi! Kõikide tubade uksed kinni ja muusika lihtsalt karjub elutoas mängida…Läksin siis ja keerasin volüümi maha, aga umbes 15 minuti pärast keerati see taas kõvaks…Ilmselt ema ei kuulnud enam oma suletud uksega tuppa ära… Rohkem pole ma nende tuuleveskitega püüdnud võidelda.

Võitlus on lõpenud ka kohalike hilinemisega ja plaanide muutmise ning tühistamisega. Loomulikult häirib see mind jätkuvalt, aga ma juba lihtsalt tean, kes kui kaua kuhu hiljaks jääb ja et ükski plaan ei ole kunagi kindel, enne kui istud juba inimese autos või rolleril ja me reaalselt sõidame kuskile poole, et see ellu viia. Näiteks olid neljapäevaks meil planeeritud kino (mis pidi juba tegelikult olema laupäeval, aga lükati edasi neljapäevaks), aga kuna see saksa Jutta otsustas jälle haigeks jääda, siis sain hommikul sõnumi, et kõik plaanid on tühistatud. Njah…mis seal ikka. Muidugi pahurdasin alguses sellepeale, aga siis lihtsalt lamasin ja vaatasin arvutist Sõpru ning pärast läksin jalutama. Kusjuures ma ei tea, kas olen juba maininud, aga ma olen siin ikka megafriik, sest mulle meeldib jalutada… Aga kohalikud ei jaluta kunagi! Ja see pole nali…Nad tõesti ei jaluta kunagi… Näiteks kui tahtsime laupäeval minna ühte baari, siis me ei saanud minna, sest parkimiskohta ei olnud baari ees ja umbes 200 meetrit jalutada, see ei olnud isegi mitte optsioon…Nii et ainult autod ja rollerid ja mis siin viga tegelt…Kütus on megaodav ja valitsus omaltpoolt panustab sellesse palju, et see nii ka jääks.

Üleüldse usun, et see laupäev oli üks mu kõige märkimisväärsemaid päevi eelmisel nädalal. Nimelt olin juba hommikul väga elevil, sest mul olid TERVEKS päevaks plaanid! Kõlab väga tavaliselt, kas pole 😀 Aga siin on see midagi erilist. Kohalikud on lihtsalt väga laisad ja see ongi okei elustiil, et nad istuvad päevad läbi ja ei tee mitte kui midagi. Vaatavad telekat, mängivad arvutiga või miskit seesugust, aga kodust väljas…Pigem õhtu poole võib-olla. Aga mul oli hommikul oma AIESECi buddyga (meil siin jälle sellised isiklikud tuutorilaadi inimesed) kohalike vaatamisväärsuste avastamine ja pärast Devi, Bella, tema poisi, tädipoja ja Adiga kabaree. Ilmselgelt pidi see viimane olema mu jaoks eriti tore sündmus, sest missest, et ise enam praegu aktiivselt tantsuga ei tegele, elab kabaree armastus hinges edasi 🙂 Igaljuhul…Vaatamisväärsused olid pigem pettumus…Sest need kohad ei olnud väga ilusad ja see mu buddy Bram oskab inglise keelt umbes sama palju kui ma indoneesia keelt ja seega võite arvata, kui sisutihedad meie vestlused selle kahe tunni jooksul olid 🙂 Lisaks olid ka need teemad, mida siin kohapeal rõhutatakse mulle veidi igavad…Ehk igasugused võõrvõimud ja vabadusvõitlused. Ja ma tean, et ajalugu on oluline, et mingist kohast paremini aru saada ja Indoneesia ajalugu ei ole üldse igav, vaid pigem väga mitmekesine ja minu meelest üllavalt sarnane Eestile, sest ka nemad on olnud kogu aeg pidevalt võõrvõimu all (kusjuures…väga üllatav võõrvõim on mu jaoks Holland…Mis oli väga pikalt ja sellepärast siin kohalikud ei salli üldse Hollandit). Igaljuhul päris vabaks sai Indoneesia 1949. aastal…Seega ei ole üldse vana riik. Mis minu jaoks selline võib-olla veidi põnevam teadmine oli, mille sain, oli see, et esimene algkool rajati siia alles 1920ndatel, mis on kuidagi jube hilja, aga mis sealjuures oli äge, on see, et kui hollandlaste rajatud koolis võisid õppida vaid poisid, siis kohalike rajatud koolis sugusid niiviisi ei eristatud ja hariduse võisid saada ka tüdrukud. Üleüldse on siin ühiskonnas naised kuidagi algusest peale suuremat rolli mänginud ja olnud aktiivsemad, kui seda võib-olla oldi nö samal arenguastmel lääne riikides. Ja noh…mulle kui naisele see teema muidugi hirmsasti meeldib:) Aga see ei tähenda üldse kusjuures, et siin oleksid sood praegu võrdsemas seisus, kui meil…Kindlasti mitte…Pigem see ”naine köögis” lähenemine on siin väga popp.

Aga jah…Vaatasime siis Bramiga need kindlused ja paleed ära. Kusjuures tõesti…Nad on jube uhked kogu oma poliitika ja ka kuningate üle. Muudkui räägivad neist. Mul aga jah selline asi, et ajaloost on minu jaoks põnevamad need päris algusajad ja loodusrahvad ehk siis ka siin on huviobjektideks pigem templid ja kogu põliskultuur kui poliitika asi ja sõjad….Aga see selleks…muidugi ei pääsenud ma meie tuuri ajal ka pildistamisest. Aga ka sellega olen juba harjunud. Seekord tegin siis pilte lausa klasside kaupa, sest oli laupäev, mis on kohalikele klassiekskursioonide päev 😀 Mõtlesin reaalselt, et kui mul kunagi on vaja siin raha teenida, siis see on vist minu nišš siin 😀 Ja kusjuures…Hästi veider…Aga Juttaga ei tehta pilte… Ma ei tea, mis see on, mis mul on, aga ma olen jah kuidagi jube hea materjal nende arust 😀 Jätkuvalt teeb mulle nalja 🙂 Aga õhtuks otsustasin ma selle naljaga kaasa minna ja ennast siis tõesti väljamineku kõlbulikuks teha. Panin siis selga ikka ilusa kleidi, tegin juuksed korda ja isegi meigi 🙂 Laupäeva õhtu ju siiski ja kabareesse minek!

Mis sai aga kabareest…Devi tuli õigeks ajaks meile ehk siis kell 17.45, kuigi see päris õige aeg oli 17.30, aga no 15 minutit isegi ei lähe hilinemise arvestusse. Kabaree pidi hakkama 19.00 ja selleks et saada enam-vähem normaalsed kohad, pidime kodust lahkuma kell 18.00. Kell 18.00 tuli Bella duši alt ja avastas, et mul on kleit ja meik ja kõik, et tema tahab ka ikka väga ennast üles lüüa. Noniii…täpselt sel hetkel sain ma aru, et kabaree jääb see laupäev ära 😀 Siis tuli Adi. Aga telekas käis jalgpall ja see on püha! Nii siis vaadati mäng lõpuni. Kell 18.45 avastas Bella tädipoeg Jerry, et ta käiks ka enne minekut duši alt läbi. Kell 19.20 me lõpuks startisime ja kell 19.45 me jõudsime kabareesse, kus me juba piletikassas otsustasime, et ei! Pole mõtet minna…Kohti pole ja show ka pigem läbi. Aga terve selle aja ma lihtsalt naersin nii südamest, sest olgugi, et kõik teadsid, et meil on kiire ja me väga hiljaks jäänud, siis kõik liigutasid end igal võimalikul sammul nii aegluubis, et kogu see olukord omandas kuidagi koomilise oleku.  Ja nüüd ongi nii, et järgmine laupäev me proovime Deviga uuesti, aga kahjuks ütlesin teistele, et karistuseks nemad enam kaasa ei saa 😀 Nii et nüüd on iga laupäev kabaree…Ehk 20ndaks märtsiks, mil siit lahkun, on mul see lõpuks nähtud ka 😀

Aga õnneks me vähemalt ei läinud koju tagasi, vaid läksime kohalikku peenesse restorani sööma. Sõin siis itaaliapärast pastat, mis maitses täpselt nagu iga teine aasiapärane riisitoit, aga riisi asemel oli kasutatud pastat. Itaaliat polnud kohe kindlasti kuskil. Magustoiduks võtsin oma lemmiku, šokolaadi fondanti, mis oli peaaegu ootustele vastav ja see tegi ilmselgelt väga rõõmsaks 🙂 Lisaks sai meil Adiga nii palju nalja (tema on siis see moslemipoiss, kellele ma siin alguses meeldisin, aga kellel, nagu välja tuli, on tegelikult ka kohalik pruudikandidaat olemas, kahjuks see lihtsalt suhtes…Aga nüüd me olemegi head sõbrad, käime ratasega sõitmas ja niisama jutustame)…Nimelt on temaga nii veider see, et ma lihtsalt vaatan ta poole ja ma juba tean, mida ta mõtleb, nii et keelebarjäär meie kahe vahel on peaaegu olematu 🙂 Hea, et siin mõni selline inimene ka siin ikka on. Aga jah…tegelikult oli tore õhtu. Lihtsalt tuleb olla veidi kannatlikum ja paindlikum:)

Ja järgmine päev oli meie projekti raames esimene külakülastus. Otsustasime Deviga, et lähme kokkusaamisele veidi hiljem, sest nagunii jäävad kõik hiljaks. Loogiline eks? Aga jah…Mida ma olen alati siin blogis rõhutanud…Indoneeslasi ei tea kunagi ette! Nii ka nüüd….Kõik jõudsid õigel ajal ja me olime ainsad hilinejad…Aga no vahet ei ole…Oodaku korra mu järgi ka. Aga külas oli hästi tore. Ainus asi, mis mul seal veidi hinges kripeldas, oli asjaolu, et seal oli just olnud mingi järjekordne sääskede poolt levitatud viiruse puhang ja ma ei tundnud seal ennast kõige mugavamalt, sest mõtlesin pidevalt, kas üldse tahan seal inimesi ja asju puudutada. Ja miks ma peaks puudutama, mõtlete võib-olla…Sest siin surutakse kõigiga kätt, kellega kohtutakse. Aga noh…sellest mõttest hoolimata, oli äge. Saime valida, kas tahame aidata küla koristada või mängida kohalikus lasteaias lastega ja nendega midagi plastikpudelitest meisterdada. Ilmselgelt valisin ma teise variandi, sest kohalikud lapsed on mul vist peale puuviljade siin kõige lemmikum asi! Nad on lihtsalt juba välimuselt ja olekult nii armsad ning on tõesti nii vahetud ja siirad. Üks kõige pisem, kes veel isegi rääkida ei osanud, see oli lausa nii oma, et ei võõristanud üldse, tuli võttis kohe käest kinni ja vedas mu mängima 🙂 Igaljuhul mulle meeldis ja täna lähme sinna külla tagasi, et teha kohalikele siiski ka väike ettekanne sellest, mida nad saaksid oma küla heaks teha, et olla veidi loodussõbralikumad.

Nii et jah…Kuidagi on hakanud see eluke siin sujuma oma rada ja kõigest on saanud pigem harjumuspärane rutiin…Või tegelt mitte rutiin, sest miski ei kordu, aga lihtsalt tean juba veidi rohkem, mida ja kuidas oodata, et mis järgmisena sündima hakkab. Aa…Ja ma sain kohaliku linna kaardi! Nii et on lootust, et ma hakkan ka linnast varsti aru saama. Ja ka jõusaalis hakkan harjuma..Nimelt sain aru, et seal tasub käia enne kella 16, sest siis lõpeb tööpäev ja siis see koht ülerahvastatud. Seega enne 16 vähem inimesi ning vähem publikut mu harjutustele ja venitusshowle. Ka liiklusega hakkan kusjuures kohanema…Käin nimelt trennis jalgrattaga ja siin rattateid ei ole, nii et autode ja rollerite vahel muudkui jukerdan. Kõige naljakam on see, et minu ratas ei ole päris ratas, vaid fixie…Alguses ma ei teadnud, mis see on, aga see on selline tore ratas, millel pole ei käike ega ka pidureid! 😀 Seega parempoolne liiklus võõras linnas, kus on täiesti segased juhid ja seda kõike ilma piduriteta! Igaljuhul on see 15 minutit, mil trenni poole väntan, alati väga adrenaliinirohke aeg mu päevas 😀 Aga viimasel ajal olen asja parandanud sellega, et iPod peas ja mängib ilusat muusikat, siis vähem hirmsam 😀

Aa ja kuna mul on siin ilmselgelt jätkuvalt liiga palju vaba aega, millega ma siiski ei suuda kohaneda, siis nüüd hakkan homsest andma ka ühes kohalikus keeltekoolis inglise keele tunde. Seal käivad nii väiksed lapsed kui ka täiskasvanud, kes on pärit veidi vaesematest peredest ja kellel ei ole võimalik keeltetundide eest maksta. Eile käisin juba Juttaga uudistamas ka ja mulle väga meeldis. Mängivad seal inglise keeles lauamänge ja vaatavad filme ja jutustavad niisama…Ei ole selline igav õpikuga õppimine, vaid pigem alati midagi uut. Jutta nii vaimustuses polnud, aga no tühja temaga…Ma hakkan vähemalt kaks korda nädalas seal kindlasti käima.

Aga vist ongi kõik…Pajatatud küll juba ja varsti peame minema juba külasse ettekannet tegema. Ehk et kell on 14.09, kohtuma pidime 15.00, aga keegi pole mulle ikka teada andnud, kas mind võetakse peale või kuidas see toimuma hakkab. Aga ma ka ei muretse enam…Las võtavad, kui võtavad 😀 Aga okei…Nautige päeva ja olge tublid!!!

 

P.S. Vanaisale palju palju õnne tänase sünnipäeva puhul!!!: )

Kultuurinurgake vol 1 ehk mida/kuidas me Indoneesias sööme

Tere armsad kodused,

Kuna täna on mul kuidagi ütlemata tore päev, pean teile lihtsalt ära teatama, et see eelmise nädala kriisike on nüüd üle ja olen Indoneesiaga vaherahu sõlmimas. Tegelikult algas see tore aeg juba eilsega, sest nii lõbusat päeva, kui eile, ei mäleta juba ammu. Igaljuhul käisime siin ühes kohalikus ülikoolis ning siis Bella ja tema parima sõbra Adiga söömas, juuksuris, shoppamas (ausalt ei ostnud midagi, lihtsalt vaatasin ja uurisin maad:P ), siis tulime koju ja Adi pidi meie eriti naiselikku õhtut nautima…Ehk et ta sai palju teada küünelakkidest ja kosmeetikast ja veel paljust muust, mis minu arvates blogis avaldamiseks on veidi liig 😀 Sellest pigem privaatselt vaid valitutele 😀 Vabandan 😛 Igaljuhul jah… Mõned faktid: juuksur läks mul maksma pesu+lõikus+soeng alla 5 euro! Sealjuures tasub hindade juures mainida, et keskmine õhtusöök maksab siin väljas süües veidi üle 1 euro. Ja veel väga oluline fakt minu elus: Aasias ei ole küünelakid popid, seega neid siin väga palju ei müüda. Ehk et kui muidu on nt Lancome’i displayl väljas ja müügil kõik teised tooted, siis küünelakke valikus ei ole…. Kurb….Minu jaoks väga kurb:) (väga ”oluline” fakt see viimane kogu maailma jaoks, aga kes mind rohkem teab, see mõistab ;))

Aga olgu…aitab minust! Tegelikult on asi hoopis nii, et kuna eilne õhtu lõpes mul väga huvitava söögielamusega, tahan kirjutada sel korral hoopis toidust. Hästi paljud on minu käest küsinud ka, et mis ma siin söön ja kuidas on, nii et loodan, et sellega saavad paljud teie küsimused vastatud. Ja tegelikult pole see üldse ime, et seda palju uuritakse, sest ka mu enda jaoks oli see üks väga segane osa. Enne kui siia tulin, küsisin mitmeid kordi kohalikelt, mida Indoneesias süüakse ning ikka ja jälle sain vastuseks, et kõike! Ja kusjuures kohati see nii ongi, aga pigem ma nii laialt sellele küsimusele ei vastaks.

Esiteks mida me siis sööme? Riisi! Riis käib kokku kõigega. Ehk et alati pannakse taldrikule riisi ja siis lisatakse sellele muid asju. Lisada võib kana, kala, krevette, kalmaare, loomaliha, sealiha (viimane on aga moslemite jaoks suur ei), jäneseliha (mis oli minu jaoks veidi ebameeldiv elamus, seda eelkõige jäneste armsuse tõttu), aga ka köögivilju, vetikaid ja muna erinevates vormides. Väga palju on selliseid huvitavaid spetsiifilisi asju, nt tehakse nö kleepuvat riisi koos kookosega, millest tehakse sellised magusamapoolsed riisipätsikesed. Veel on igapäevaselt laual ka sojaubadest ja tofust valmistatud asjad. Ma ei teagi, kuidas neid nimetada, aga võimalik on, et vahel on tehtud sellised soolased pätsikesed aedviljadega, vahel magusad, ilmselt pruunis suhrkus valmistatud sojapätsikesed. Lisandite maitsestamisel on kasutatud peamiselt chillit, aga samas ka magusaid asju (ma ei ütle suhkur, sest ma tegelt ei tea, mis see on, mida nad sinna lisavad, aga tihti on selline magusam vürtsikas maiste kõigel) ja muidugi ka sojakaste. Ehk siis riis ja lisandid peale ja sööma! Ja toit on hea! Isegi väga väga hea…Nii et minu jaoks on seni peaagu iga söögikord olnud väga suur nauding. Aa ja ma oleks peaagu unustanud, et hästi palju süüakse toidu kõrvale ka sellised erinevaid riisi- või sojakrõpse. Enam-vähem nii, nagu meil mõned toidu kõrvale leiba söövad.

Muidugi võivad riisi lisanditeks olla ka kõikvõimalikud veidrad asjad. Ehk et indoneeslased ise on mul öelnud, et nende kultuuris võib söögiks kasutada kõike. Ja kusjuures kui küsida ükshaaval kõikvõimalikud elukad läbi, siis nii see tõepoolest on. Ainsad, mis suutsime leida, on see, et nad ei söö sisalikke (mis on minu meelest kohati üllatav, sest neid nii nii palju, ja kui konnajalgu süüakse, siis miks mitte ka juba sisalikke) ja ka igast putukaid. Aga minu nö poolvend ehk ema õepoeg on söönud konnasid, mao- ja koeraliha ja kõike muud, mis minul juba mõttena tekitas iiveldust. Aga igast häid asju on õnneks palju, seega neid väga ebameeldivaid ei pea puudutama.

See oli siis soolane osa. Magustoit polegi siin vast nii populaarne, aga minu jaoks on see parim osa. Nimelt on minul siin magustoiduks alati puuviljad. Ja no need on tõesti nii super head, et ma juba eos ei näe seda, et tulen Eesti tagasi ja ma ei saa neid enam!! Nii kurb. Aga jah, siin saartel kasvab väga palju hästi erilisi puuvilju, mida mujal riikides ei olegi (vähemalt kohalike sõnade järgi, aga jah..ära usu kohalikke, eks;)) ja kuna ma olen ka oma perele puuvilja vaimustust selgelt väljendanud, siis on nemad omakorda sellest nii vaimustatud, et tahavad mulle tutvustada igast asju ja seetõttu on meil peaaegu iga päev kodus uued huvitavad puuviljad, üks parem kui teine. Huh…Juba mõte sellest teeb kõhu uuesti tühjaks, kuigi just lõpetasin õhtusöögiga. Täna olid meil siis sellised asjad nagu manggised. Ja minu senised lemmikud ongi manggised, salakid ja rambutanid. Võite guugeldada, keda huvitab, saate parema arusaama, mis need on. Aga siis on veel näiteks selline huvitav puuvili, nagu jackfruit, millest tehakse Yogyakarta nö rahvustoitu gudekit. Ja vot selle kohta ütleksin küll, et ma ei ole kindel, kas mulle see roog meeldis. Nimelt on see tegelikult soolane söök ehk et riis, kana, jackfruitist kaste, mis näeb välja nagu lihakaste, aga on tegelikult selline magus puuvilja kaste. Ja lisaks veel on pruunis suhkrus keedetud muna ning võib võtta ka kõrvale nt lehmanahka. Viimase osa jätsin ma ise küll heaga välja, aga kogu see kupatus oli minu jaoks selline väga kaheldava väärtusega.

Puuviljad… Sellega meenub, et alustasin oma toidu juttu ju sellest, et eile oli mul üks väga valus kogemus 🙂 Ja see oli ka puuvili. Olen tegelikult jätkuvalt üllatunud, sest kuni eilseni ei oleks ma osanud nimetada ühtegi puuvilja, mis mulle tõsiselt ei maitseks. Nüüd on…Durien! Nimelt lõpetasime oma eilse õhtu siin sellega, et läksime durieni sööma. Teadsin ette, et paljudele see puuvili ei maitse ja juba selle lõhn on küllaltki ebameeldiv. Kui müügiputkani jõudsime, tuli välja, et seda puuvilja valitaksegi lõhna järgi, nii et Bella, Adi ja kõik kukkusid kohe Duriene nuuskima ja ma siis üritasin ka…Oli tõesti väga ebameeldiv lõhn…Mulle meenutas see ehtsat mädamuna lõhna 🙂 Või selline solgi lõhn või midagi koledat igaljuhul. Nii…puuvili valiti siis välja, aga minu meelest lõhnas ka see õnnelik väljavalitu väga ebameeldivalt. Seejärel lõi müügimees väga jõuliselt noa puuvilja (sest see on suht suur ja paksu koorega vili) ja võttis sealt seest noa otsaga välja mingit vahust ainet, mis meenutas mulle halvaks läinud vahukoort. Kõik siis võtsid näpuga noa pealt seda vahtu ja tegid noogutades väga heakskiitva ”mmmmm-i”. Ja siis lõigati see kullake lahti….Ja see sisu oli välimuselt nagu kuivanud makrofleks, aga tekstuurilt pigem nagu sulanud vahukomm või sefiir või midagi. Kõik kahmasid siis kätega sealt seest peotäie seda plöga ja hakkasid sööma. Ja vaatasid mind, et miks ma ei võta 🙂 Ma siis pikalt surusin oma iiveldust alla ja võtsin. Ja no see maitse…See oli küll magus, nagu ta ka kohalike sõnul olema pidi, aga see oli selline kummaline magus. Veidi nagu kõrbenud, või kohati isegi soolakas ja järelmaitse oli veidi nagu küüslaugune või no selline maksimaalselt veider maitsekombinatsioon, et minu jaoks oli see lihtsalt nii harjumatu ja usun, et just seetõttu ka äärmiselt ebameeldiv. Võtsin vist kolm peotäit seda jama ja siis loobusin. Lootsin, et ehk läheb paremaks, sest mulle ju ometi meeldivad kõik puuviljad! Aga ei…durien on minu jaoks suur ei! Kusjuures käisime täna Adiga ratastega sõitmas ja jäime vihma kätte, nii et pidime seisma kuskul räästa all umbes 1,5 tundi ja siis rääkisime muuhulgas ka sellest elamusest ning ta ütles mulle, et ka ”Fear Factory” saates kasutati kunagi Durieni ühe ebameeldiva toiduna, mida võistlejad seal igast putukate kõrval sööma pidid. See lihtsalt on lääne inimesele nii võõras…nii lõhnalt, maitselt kui tekstuurilt. Aga jah…Sumatra saare puuvili siis…Ja siin ka meeldib vaid umbes pooltele kohalikele, aga sealjuures külmaks ei jäta kedagi.

Ja ma tahaks selle osa küll oma toidujutust välja jätta, sest USAs sain sellest nii suure üleküllastuse, aga kahjuks on ka siin igast rämpstoit päris popp, aga õnneks ülikallis võrreldes kõige muuga, seega väga tihti inimesed McDonaldsisse ei kipu. Aga ma siinkohal lõpetan jutustamise sellest, mida me sööme ja alustan hoopis sellega, kuidas me sööme, sest ka see on minu meelest hästi teistmoodi. Ehk et tüüpiline söömissüsteem Indoneesia kodus on nii, et hommikul tehakse kogu toit valmis ja pannakse lauale ja siis päeva jooksul, kellel kõht tühjaks läheb, see lihtsalt läheb ja sööb, millal heaks arvab. Riis on sealjuures riisimasinas ja terve päeva soojas. Ülejäänud toit on enamasti külm, aga huvitav on sealjuures see, et kohaliku toiduvalmistamis tehnikatega, ei lähe toit ka terve päeva 32 kraadises niiskes ilmas seistes halvaks. Ja ka järgmine päev võib veel seda süüa. Seega jah, meil on nii, et Bibi teeb hommikul toidu valmis ja siis pannakse kõik punutud suure kupli alla ja millal tahad, mine söö. See süsteem oli minu jaoks alguses hästi harjumatu, sest ei saanud üldse aru, millal pere koos sööb, seega lõpuks ma lihtsalt küsisin selle kohta ja saingi teada, et selliseid tüüpilisi söögiaegu siin ei olegi. Kõik käib vastavalt vajadusele.

Söömisel on veel eripärane see, et kasutatakse alati lusikat ja kahvlit. Lusikas on paremas käes ja kahvel vasakus. Nuga ei kasutata kunagi. Ehk siis kõige muuga saab hakkama, aga lihaga, eriti sealihaga on veidi keerulisem. Peab lihtsalt rebima liha küljest tükke ja siis lusika peale pannakse kahvliga väike portsuke valmis ja minek! Pulki siin ei kasutata. Teine alternatiiv lusikatele ja kahvlitele on näpud. Jah…siis pestakse nt restoranis enne näpud vee ja laimiga puhtaks ja läheb lahti. Sealjuures on nendes samades restoranides ja ka paljudes kohvikutes kombeks see, et istutakse maas. Kui ma siia tulin, siis ma ei saanud aru, miks kõik inimesed tänavatel maas istuvad, aga nüüd ma tean. Nt tänavakohvikud näevad välja siin nii, et kuskil on putka ja kuskil on selle putka väliala ehk et pannakse maha kõrtest punutud vaibad ja need on kohviku alad, ehk kui keegi ostab kohvikust midagi, siis võib minna kohviku vaibale ja seal istuda oma pundiga. Sama süsteem on ka tänavarestoranidega. Kõik on maas, keset tänavat kõnniteedel. Jalanõud jäetakse sealjuures mati kõrvale ilusti ja istutakse paljajalu. Ja sealsamas tänaval tehakse siis toit ja joogid ja sõidavad need miljon rollerit ja autot ehk et see tundub mulle väga räpane, aga noh, harjumise asi jälle. Kohalikud ise ütlesid mulle nende tänava kohtade osas sellise vihje, et vaata lihtsalt….kui seal on palju rahvast, siis on okei, sest järelikult on seal toiduga ja hügieeniga kõik enam-vähem korras.

Ma mõtlen, et mis veel…Meenuvad kiirnuudlid…Jah…see on ka siin väga teema, aga joogid! Juuakse kas vett või hästi magusaid jooke. Hästi popp on tee, sealjuures kuuma ilmaga ka kuum tee, millesse on lisatud hästi palju suhrkut. Aga võib olla ka sama, aga jäätee vormis. On palju ka kohvi ja minu lemmikud jälle…mahlad värsketest puuviljadest, mis ei ole nii naeruväärselt kallid nagu meil, vaid täiesti mõistlikud ja oi kui palju paremad! Seega minu jaoks on tavaliselt valikuks vesi või mahl. Aa ja kõige veidram Yogyakarta rahvusjook, mida sain, oli ronde. See on põhimõtteliselt ingveri tee, millesse on lisatud ilu pärast mingeid roosasid maitsetuid tarretiselaadseid tükke, vettinud saia, mingi kummaline jahupall ja pähkleid. Ehk et oleks olnud ainult ingveritee pähklitega, oleks olnud okei, aga need ülejäänud lisandid olid ka pigem sellised, mis käisid suus ringi ja alla ei tahtnud mitte minna…aga kuna sõbrad tegid jälle ”mmmmm”, tegin sissesulandumise mõttes kaasa ja kannatasin oma ronde ära:)

Igaljuhul nii me siis sööme. Kuna üldiselt on kõik nii super hea, siis on oht jälle olla veidi pontsum koju naastes, aga küll sellest jälle üle saab 🙂 USA juba kogemusena ees selles osas ju 🙂 Ehk et ärge pange siis pahaks, kui saate tagasi sellise pontšikuma Riti 😀 Ta lihtsalt nautis palju häid toite ja ei tahtnud millestki ilma jääda 😉

Aga nüüd tsauuu ja magama!!! Homme lähen kusjuures vist esimest korda trenni…Ostan kuukaardi, mis maksab ei rohkem ega vähem kui 6.50 eurot 😀 Eks siis näeb, mis selle raha eest saab 🙂

 

PS. Ka minul oli siin omaltpoolt kaasas leib ja Mesikäpa batoonid, et anda väike ülevaade Eesti toidust. Njah…Leiba pole vist veel ükski rahvus minu silmis nii ebameeldivaks pidanud. Nad tõepoolest ei suutnud seda väga isegi alla neelata…Viisakusest lihtsalt sõid hapu näoga oma viilu lõpuni, aga lisa ei küsinud kunagi keegi. Pigem küsiti, et äkki see on halvaks läinud või miskit, sest see on lihtsalt nii imelik ja hapukas. Kommidega oli aga korras! Kellele siis Mesikäpa batoonikesed ei meeldiks:D Eksju, Siki…Meie Nõmme tiim teab seda hästi 😉